Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ettevõtted ei usalda kriisi ajal PR-firmasid
International University Concordia Audentese poolt kevadel läbi viidud Eesti avalike suhete hetkeolukorra uuringust selgus, et firmad ostavad sisse peamiselt erinevaid uuringuid, meediamonitooringut ja üritusturundust. Kriisi-, brändi- ja sissekommunikatsiooniga tegelevad firmad enamasti ise, ütles uuringu läbiviija Iveri Marukashvili International University Concordia Audentesest.
?Lisaks sellele, et ettevõtted ei usalda kriisi ajal PR-firmasid, selgus uuringust, et enamik ettevõtteid ei poolda üldse suhtekorraldusteenuste ostmist konsultatsioonifirmadest või erialastest agentuuridest,? nentis Marukashvili. Ainult 23% küsitletud firmadest ostab suhtekorraldust süstemaatiliselt sisse, 56% ostab seda teenust harva.
Organisatsioonides on palgal keskmiselt üks või kaks suhtekorraldusspetsialisti, kes tegelevad enamiku suhtekorraldustegevustega. Kui asi puudutab teenuste sisseostmist konsultatsioonifirmadest, on organisatsioonind Marukashvili sõnul väga valivad. Konsultatsioonifirma teadmised ja kogemused valdkonnast ning juurdepääs avalikkusele on otsustavad faktorid, mida enamik firmasid otsib PR-agentuuridega suheldes.
A. Le Coq Tartu Õlletehase marketingijuhi Katrin Verniku sõnul peitub põhjus, miks PR-agentuure ei usaldata, selles, et neil on üldjuhul pinnapealsed teadmised ettevõtte tegevusvaldkonnast.
Tegevusvaldkonnast ülevaate saamine ja ärisituatsiooni täielik mõistmine võtab enamjaolt rohkem aega, kui arvata osatakse.
See nõuab ka ettevõtetelt suurt tähelepanu ja teadmiste andmist, milleks tavaliselt ei olda valmis, kui otsustakse oma tööde kergendamiseks ja paremate tulemuste saavutamiseks vastav teenus väljastpoolt sisse osta.
Varasemast oluliselt paremaid tulemusi oodatakse koos esimese arvega, tegelikkuses aga võtab sisseelamine kliendi tegevusvaldkonda oluliselt kauem aega.
?Nii brändi- kui ka sisekommunikatsiooni puhul ning olenevalt olukorrast kriisikommunikatsiooni puhul soovitaksin ma pidada nõu oma ala spetsialistidega. Otsused tehku ettevõtte juhid ise, kuid tasub ennast kindlasti viia kurssi avalikkuse (meedia) võimaliku reageeringuga olukorrale ja sündmuste võimalike arengute ja tagajärgedega,? lisas Vernik.
Kriisid tabavad ettevõtteid ootamatult. Meil on kogemusi, kus on süttinud tehas, kütuserong rööbastelt maha jooksnud või konkurent varastanud intellektuaalse omandi.
Tegutsema tuli hakata otsekohe. Ettevõtte suhtekorraldaja üksi ei suuda enamasti asendada professionaalse suhtekorraldusettevõtte toimivat meeskonnatööd ? kas puuduvad kriisijuhtimise kogemused või toimiv side meediaga.
Kriis ei pruugi seejuures olla seotud ettevõtte põhitegevusalaga, mille kajastamisel on oma suhtekorraldaja tugev, vaid näiteks võib juht sattuda rünnaku alla.
On ka juhtumeid, kus kriis on kestnud juba päevi või nädalaid, ise ei saada hakkama ning lõppude lõpuks otsustatakse suhtekorraldusfirma appi paluda. Siis võib juhtuda, et hilinetakse, tulemust ei saavutata ja suhtekorraldajad jäävad lõppude lõpuks süüdi ka.
Suhtekorraldusteenus, nagu ka advokaadi oma, on seotud väga suure usaldusega, mis ei teki üleöö. Meie kogemus näitab, et pikaajalise suhte korral, kus on koos mitu puuda soola söödud, usaldatakse suhtekorraldusettevõtet ja just kriisiolukorras paistab partneri suutlikkus välja.
Paljud Eesti ettevõtted ei olegi suutelised PR-teenust väljastpoolt sisse ostma, sest nad ei mõista selle olemust ja seega ka saadavat efekti. Usun, et paljudel teenuse vajalikkuses kahtlejail oleks ehk mõistlik uurida, milliseid praktilisi võimalusi millise hinnaga on võimalik saada.
Kriisikommunikatsioon ? paanikaolukorras on raske usaldada väljastpoolt tulevaid nõuandeid, mis enamasti lähevad lahku tegevjuhtkonna arvamusest, kuidas olukorras käituda. Psühholoogiliselt on raske käituda väljastpoolt tuleva nõuande järgi, mis erineb isiklikust tavapärasest käitumisest ja millel on ettevõttele lühi- või pikaajaliselt kaalukas mõju.
Samas on just see valdkond, kus tasuks spetsialistide nõu enim kuulata, sest nende kogemused kolmanda poole reaktsioonist (avalikkus) on suuremad ja nad oskavad ette näha protsessi (kriisisituatsiooni) seaduspärast kulgemist. Kui pole püsivat lepingut PR-firmaga, kardetakse oma murega täiesti võõrasse ettevõttesse minna, kardetakse valesti mõistmist, lisaks eneseuhkus jms inimlikud põhjendused.
Brändikommunikatsioon ? isegi kui ettevõte kasutab loovagentuuri brändikommunikatsiooniks, arvatakse paljudel juhtudel, et ühest piisab, st loovagentuurist. Teiselt poolt on siin tegemist kattuva alaga ja kui ettevõte ise ei oska jagada täpselt loov- ja PR-agentuurile jäävat töölõiku ning neid ühisele loovusele ärgitada, ei tulegi head tulemust.
Sisekommunikatsioon ? tegemist on valdkonnaga, kus tegevjuht tunnetab ainuisikulist vastutust ja ei pea vajalikuks, et ettevõtte sisekommunikatsiooni dikteerib inimene väljastpoolt.
Ka siin on ees psühholoogiline barjäär, arvatakse nimelt, et teatakse ise kõige paremini ja tehakse täpselt seda, mida vaja.
Võõrast ei usaldata, sest arvatakse, et ta ei tunne keskkonda ega taust-süsteemi. Osaliselt on põhjus selles, et läbimõeldud sisekommunikatsioonile pööratakse Eestis veel liiga vähe tähelepanu, kuid see on juba muutumas.