Vana raamat võib olla aktsiast väärtuslikum

Ükskõik millist sisustusajakirja sirvida, ikka leiab teiste lugude hulgast mitmeid lehekülgi klantspilte, kus vanaaegne mööbel, pildid, raamatud, nipsasjad, sekka tööriistadki sobitatud ruumi ilmestama.

Säärast sajandi- või sajanditevanust kraami hankida pole sugugi lihtne. Kergeim viis on seada sammud mõnda antiigiärisse, peaasi, kui rahakotil paksust piisavalt.

Tallinnas Aia tänaval toimetav antikvaar Aivo Aia märgib, et tema kauplusest leiab põhiliselt raamatuid, postkaarte, marke, gravüüre, maakaarte ? ikka selliseid, millele aja kulg on ammuilma väärtust lisanud.

?Muud antiiki on siin vaid nipet-näpet, kuid raamatute osas suudavad Tallinnas mulle konkurentsi pakkuda vaid Raekoja platsi antikvariaat ja Mr. Kolk Raamatuantikvariaat,? sõnab ta. Väljastpoolt pealinna nimetab ta Rüütli tänava antikvariaati Tartus.

Kuna endisaegne on populaarne, tekib sellega kaubitsejaid aina juurde. Nii avavad Tallinnas ning mujal Eestiski uksi aina uued antiigiärid.

?Ni?? on olemas, sellega elab ära,? jääb Aia tagasihoidlikuks ning jätab rahanumbrid enda teada. Ütleb vaid, et käive jääb tal aastas 100 000 krooni piirile. ?Keskmine Eesti palk, aga ega ma siin rikkaks tahagi saada,? kinnitab ta.

Samas on tal pakkuda raamatuid, mille eest ta küsib kuni 70 000 krooni, näiteks 1837. aastast pärit teos Eestimaa parunite perevappidest. Loomulikult ei seisa sellised rariteedid tal poes letil lapata.

?Mulle on antikvaaritöö tähtis seetõttu, et saan nii oma kogusid täiendada. Kui paljud tegelevad vanade asjadega vaid seetõttu, et saab kõik rahaks teha, siis mul on vastupidi ? mis haruldasem või seni mul puudu, rändab kõik minu kogusse.?

Aia kinnitab, et tema eesmärk pole suurt raha teenida. ?Kõik ajavad raha kokku, kuid raha on siin ilmas see kõige magedam asi, raha ise ei maksa ju midagi,? arutleb ta. ?Ütlen ikka: mis on raha eest saadud, on mage asi. Kollektsionääridel käib see õige äri ikka kaup kauba vastu.?

Erinevate kogude üle võib Aia uhkust tunda tõesti: gravüürid ja maakaardid (?Mõned neist võtavad Saksamaalgi vere ninast välja,? iseloomustab Aia.); Eesti postmargi ajalugu; raamatud (?Kogun põhiliselt arhitektuuri ning head Eestimaa ajalugu. Raamatute kohta võin kinnitada, et mul on ikka tõeliselt häid väljaandeid.?); Eestit kajastavad postkaardid ning lisaks kõik, mis postkaardi ajalugu üldse hõlmab (Aia sõnul on just 19. sajandi lõppu käsitlev osa tal väga tugev).

Oma kogudele on ta teistsugustki rakendust leidnud kui neid üksnes kappides-riiulitel hoida ning üksi rõõmustada. Vanadest vaatekaartidest koostatud albumid on kujunenud üllatavalt heaks kaubaartikliks.

Kirjastus Tänapäev on üllitanud ühtses formaadis ?Eesti kirikud?, ?Eesti linnad?, ?Eesti raudteejaamad?. Aivo Aia postkaardikogu põhjal koostatud albumis on kakssada Eesti kirikut, valik on tehtud Teise maailmasõja eel tegutsenud luteri kirikuist, kõlab internetis Suure Eesti Raamatuklubi ?Eesti kirikute? tutvustus.

?Esimene raamat, kuhu oma kollektsioonist vanu pilte andsin, oli Laari, Saukase ja Tedre koostatud suuremõõtmeline album Jakob Hurdast. See ilmus aastal 1989,? meenutab Aia.

Äsja jõudis lettidele ?Jõulusalmik?, kus vanu jõululaule ilmestavad endisaegsed jõulukaardid, needki pärit Aia kogust. Ka ilmus tänavu ?Tallinn vanadel fotodel?, mille piltide osa on kokku pannud taas Aivo Aia.

?Praegu teenin sellega rohkemgi kui letimüügist,? märgib ta. ?Palju mul siin nurga taga ikka rahvast käib.?

Poe asukoht on Aia ütlust mööda tähtis. ?Kui vanade raamatute äriga konkurendiks kerkinud Raamatukoi kauplus Viru tänavas müüb praegu jõulukaarte nii et higipull otsa ees, võetakse minult neidsamu vaid mõned päevas,? räägib Aia. Samas väidab antikvaar, et tema kliendid tulevad talle kõikjale järele.

Aia ütleb, et kõikvõimalike asjade kogumiskirg ning huvi vanade esemete vastu oli tal juba poisikesena Alatskivil koolis käies.

?Algas see nagu enamikul ilusate värviliste markidega,? meenutab ta. ?Kuid juba tookord juhtus, et sai mõned Vene margid kuldmüntide vastu vahetada.?

Aia ütlust mööda tal toona vedas. ?Kas tarkusest või siis lollusest panin kõik oma raha vanade asjade alla, nüüd on see väärtus,? pajatab ta. ?Aga kord külge saadud pisik ei kadunudki enam ära. Ka siis, kui juhatasin Kuusalu miljonärkolhoosis kommunaalmajandust, kulus mu palk peamiselt vanade asjade peale. Palk oli mul toona selline, millest võib praegu vaid unistada.?

Tolle aja õnnestumistest on Aial mitu näidet tuua. ?Läksime sõbrale Moskvast autot ostma, aga turul oli nii kõva maffia, et jätsime äri katki. Laenasin sõbralt selle raha ning ostsin Moskvast ära ühe 40 000 postkaardist koosneva kogu.?

Eestis on ta ostnud korraga 25 000 kaarti, seda ükskord oksjonilt. ?Korra ostad, eluaeg müüd,? õpetab ta. Nii õnnestus tal kätte saada ka Tartu Ülikooli rektori Arnold Koobi isiklik raamatukogu. ?30 000 raamatut oli, terve maja oli täis. Kolm nädalat sain tassida.?

Seda, mis tookord ostetud, müüb Aia aga tänagi veel. ?Oleks Eesti inimestel raha, nad ostaksid raamatuid ikka väga palju,? teab ta öelda. ?Soomlased või sakslased pole sugugi nii head ostjad kui eestlased. Eriti just sakslased on vaid äri ja kasu, mitte asjade endi peal väljas,? arvab Aia.

See, et temast üldse antikvaar sai, on Aia ütlust mööda suur juhus. ?Ega ma polegi mingi õige ärimees. Kui nõukogude aeg otsa sai, siis sõbrad kutsusid: tule, Aia-poiss, Aia tänavale, hakka vanade asjadega siin äri ajama. Nii läkski.?

Kui vaadata vanade asjade kogumisele kollektsionääri seisukohalt, siis kasu on isegi kahekordne: see tegevus toob sisse nii vaimselt kui materiaalselt.

Kuigi jah, kogumist alustades kisub alul majanduslikult kindlasti hoopis miinusesse: selleks, et midagi saada, tuleb enamasti ikka raha välja käia. Niisama võid ehk vaid sugulastelt ning tuttavatelt saada.

Sisse hakkab kogu tooma siis, kui sa ei jäta teda niisama seisma, vaid nuputad ideid, kuidas temaga edasi toimetada: kas eksponeerida, kasutada trükiste koostamiseks, turustada topelteksemplare, laenata teistele kogujatele kasutamiseks. Loomulikult peab aga selleks olema sul mingi teema mingil määral ?täis? kogutud. Mul kulus 20 aastat, et panna oma kogust kokku esimene vanadest fotodest koosnev raamat ?Paide vanadel fotodel?. Nüüd on Kuma kirjastuse kaasabil ilmunud juba ka ?Türi vanadel fotodel? ning järge ootab kogu Järvamaad kajastav album.

Nüüd tulevad tõesti juba honorarid, aga selleks kulus hulk aega ning tuli leida idee.

Autor: Kaarel Aluoja