Eesti vajab realistlikku arengustrateegiat

Eestis unistatakse võimalusest teha riigist kõrgtehnoloogiline majandusruum tipptootmise ja kõrge elustandardiga. Reaalsus on aga odavat tööjõudu pakkuv ja valdavalt lihtsat tootmist organiseerida suutev piirkond. Poliitiliste loosungite ja välislaenude abil kiirelt ühest äärmusest teise jõudmine on praktikas realiseerimatu. Mõistlik oleks Eesti jaoks välja töötada realistlik arengu­variant, mis tagab ka tegelikkuses elatustaseme tõusu.

Kogu diskussioon käib lihtsustatult kahe variandi vahel: A ? Eesti kui odava tööjõu pakkuja musta töö tegemiseks ja B ? kõrgtehnoloogiline ja teadmistel baseeruv majandus, mis kasutab alltöövõttu teistest riikidest. Variant A inimestele ei meeldi, kuid variant B on oma olemuselt üksnes abstraktsioon. Eesti ei suuda olla kõrgtehnoloogilise arengu lipulaev maailmas, ka mõnes spetsiifilises valdkonnas mitte. Vahe tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud suurriikide ja Eesti vahel suureneb pidevalt, mitte ei vähene. Seda vahet ei vähenda välislaen, koalitsioonilepe ega inimeste koolitamine välismaal.

Panus tuleb teha hästimakstavale alltöövõtule. Kui Eestis ilmub avalikkuse ette teadlane või tippspetsialist, kes arenenud riikide tippudest oma teadmistelt või oskustelt üle on, siis ostetakse see inimene kiiresti ära. Üksikisikud on Eestist maailma tippu jõudnud, kuid riigile kui tervikule on sellest vähe tuge. Riik vajab lahendust, mis oleks globaliseeruvas majanduses läbilöögivõimeline, kuid teiselt poolt ka jõukohane Eestis tegutsevatele ettevõtetele ja töötajatele.

Realistlik ja realiseeritav ? variant C ? oleks siiski panustamine alltöövõtule, kuid mitte lihtsas tootmises, vaid kõrgtehnoloogilises sektoris. Alltöövõtt nt telekommunikatsioonisektoris toob rohkem sisse kui valmistoodangu turustamine nt mööblisektoris. Oluline on, et alltöövõtjate ringi lastakse alati uusi ja tublisid tegijaid sisse, kuid valmistoodangu turul ei oota meid keegi. Et me sinna ei läheks, tehakse hoopis kõikvõimalikke takistusi. Tehes n-ö musta tööd telekomisektoris, liigume kiiresti ka ühiskonna arenguga kaasa. Ühtlasi annab positsioneering kiirelt arenevas ja edukas majandusharus alati võimalusi edu korral päris tippu tõusta. Kõrges väärtusahelas paiknev ettevõtja suudab samuti teenida piisavalt, et investeerida, areneda ja oma töötajatele eurokodaniku kohta väärilist palka maksta.

Eestis puudub selgepiiriline ja detailideni välja töötatud majanduspoliitika. Õigesti on aru saadud sellest, et soodustama peab eksporti ning üha rohkem tuleb investeerida teaduspõhisesse tootmisse. Samas EASi tehnoloogiaagentuur ei pidavat töötama vajaliku efektiivsusega ning ettevõtjad peavad seda bürokraatlikuks masinavärgiks. Ka ekspordi toetamine on Eestis paljude teiste riikidega võrreldes väga abstraktne ja kaudne. Ettevõtjad ootavad riigilt midagi konkreetsemat.

Eesti majanduspoliitiline areng on sisulises tupikus. Mis kasu on, kui me tegeleme ainult ekspordi, impordi, kaubavahetuse bilansi, inflatsiooni, lühiajalise laenu intressimäärade ja aktsiahindade analüüsiga. Euroliit on ukse ees ja nüüd on lõpuks ka vaja konkreetseid tegusid. Halb on see, kui Eesti jooksevkonto on defitsiidis. Veel halvem on see, kui meil puudub konkreetne visioon, kuidas probleemi lahendada.

Tark oleks kasutada ära 10aastased kogemused alltöövõtu sektoris ning sinna lisada omandatavad teadmised kõrgtehnoloogias. Nii alandaksime barjääre maailmaturule integreerudes ning ühtlasi toodaksime ka piisavat väärtust täiendava arengu finantseerimiseks. Kõige hullem, mis meiega saab juhtuda, on see, et tahame olla ühes sektoris, tegelikult oleme teises ja jõuame lõpuks sinna, et meil pole rolli kusagil.

Autor: Olev Laanjärv