Järelhüüd vastuoksuste aastale 2004

Tuleviku koolipoiss peab une pealt teadma Eesti NATOsse ja Euroopa Liitu astumise aastat. Tuleviku ajaloolastele tähendab 2004 ühe perioodi ? üleminekuaja ? lõppu ja teise, senikogematu rahvusvahelise koostöö ja ühiselu ajastu algust. Aga meile, kes me kappa­va ajaloo keeristes igapäevast elu elame, jättis 21. sajandi neljas aasta argise mulje, tõsi küll, täis rohkeid vastuoksusi.

Võimu on mõnus mõnitada. Kui sajandeid kiruti Eestimaal mõisahärrat selja taga ja punavõimuga söandasid vaid üksikud konflikti minna, siis nüüd juba tubli tosin aastat ei karda keegi kuraditki ja suud näiteks Toompea võimukandjate tä­nitamisel ei hoia õige mees lukus. Möödunud aasta kinnitas, et kodanikuühiskond on kohale jõudmas ja võimeline ka tegudega kodaniku eest seisma. Teisalt peame tunnistama sedagi, et moodi on läinud vastustamine vastustamise pärast.

Sääsk punnitati elevandiks. Selle asemel, et sõjas langenuid austuse ning hardusega mälestada ja kannatuste aastakümnetel kannatanuid vääriliselt tunnustada, kasutas kildkond igavesi rahulolematuid minevikutragöödiat endale palaganliku kuulsuse hankimiseks. Provokatsiooniks oli too Lihula afäär mõeldud ja võttiski ässitusena vihast tuld. Meie demokraatia on noor ja niisiis kergesti haavatav. Aga ikkagi: miks ei suuda valitsus ? täpsemalt: see abiliste, nõunike ja suhtekujundajate vägi, kes iga ministrit ümbritseb ? tõkestada lihtlabaseid provokatsioone ja ette näha nende tagajärgi? Miks meie palgalised poliitikud, kelle otseste ülesannete hulka kuulub ka tule kustutamine riigis, pole mõistnud ennast vaigistajateks koolitada?

Valitsus püsis, kuigi jagele­mised kolmiku vahel jätkusid. Laialt reklaamitud koosmeele kabinet teisenes erimeelsete liiduks. Eesti lükkas ümber iidse käibetõe: riigivanker liigub ka siis, kui vedajad luik, vähk ja haug. Tüsistused eelarve kokkuklapitamisel ei ole meil ühtegi valitsust hauda viinud. Ennustused, et sügisesel rahajaotamisel tõuseb tüli ja kukub valitsus, osutusid vääraks.

Märtsini 2007 on Riigikogus Res Publical (RP) 28, Reformierakonnal (RE) 19 ja Rahvaliidul 13 kohta. Sellest tuleb lähituleviku ennustamisel läh­tuda. Ar­-ves­tades, et Keskerakond on lootusetult lõhki ja suurema kala püüdmisele orienteeritud sotsdemid välistavad valimiste-eelse osalemise n-ö kodanlises valitsuses, napib variante koalitsiooni ümbermängimiseks. Tõenäosus, et RP ja RE kaksikrakend kas liidus kolmanda väiksemaga või koguni vähemusvalitsusena juhib veel kaks aastat riiki, kasvas möödunud aastal järsult. Oravate kiusatus sattuda arvamusküsitluste toetusprotsentidest eufooriasse on suur. Kui sellega kaasneb respublikaanide jätkuv nurkasurumine, võib nende vastureageering muutuda eksistentsiaalseks enesekaitseks ja seega arutuks ärplemiseks.

Mullu toimunud Euroopa Parlamendi valimised tõid esile mitu ohupunkti. Kunagi varem ei ole osavõtt (26,7%) olnud nii madal, erakondade tegelik toetus nii selges ebasuhtes kampaaniale kulutatud rahaga, ühele pädevale kandidaadile antud häälte hulk (Toomas Hendrik Ilves kogus kogu potist ligi kolmandiku) teistest nii suveräänselt üle. Õppetunnid on tõsised. Kui valija ei leia erakonda, keda usaldada, jätab ta kodanikukohuse täitmata. Mida väiksem on osavõtuprotsent, seda moonutatumat läbilõiget ühiskonna ootustest esindavad volikogud ja Riigikogu. Kandidaatide tegelik või ettekujutatud kompetents mängib kaalukamat rolli kui varem.

Mets varjab jätkuvalt päikest. Riigikogulastele meeldib esineda homo sapiens sapiens?i alamliigina, kellele on antud kamaluga eriõigusi-soodustusi, näpuotsaga kohustusi-vastutusi. Poliitikud jagavad hoogsal käel allkirju kokkulepetele, mis pole täitmiseks mõeldud. Toetuste pingereas hoiavad erakonnad, Riigikogu ja valitsus hända. Nurisemine ühelt poolt ja nõutus teiselt poolt iseloomustavad tänapäeva Eestit.

Nurin ja nõutus ei lõpeta vastuoksuste rida. Mööngem: meil on tegelikult uskumatult hästi läinud, eriti kui võrrelda praegusi näitajaid-suundumusi samade suht- ja absoluutarvudega viis, kümme, viisteist aastat tagasi. Eesti on oma rahvusvaheliste rei­tingutega arenenud maade ülemises neljandikus, mõnega päris tipu lähedal. Nähtavasti vajame pikemat perioodi, et mõistma hakata 2004. aasta tähendust ? nende võimaluste ja väljavaadete taustal, mis avali selle maa rahvale.

Autor: Enn Soosaar