Naised turgutavad maal ettevõtlust

Naine elab Oraval, Piusa lähistel, kus tal on kolm ruumi käsitöö valmistamiseks ja müügiks. ?Mu iseloom on selline, et ei tahtnud, käsi pikal, sotsiaalabi küsima minna,? ütleb Suurmann. Töökoht kadus aga ära ja maal pole nii lihtne uut leida.

Ilmselt sama häbelikkust, käsi pikal käia, tundis lõviosa neist Lõuna-Eesti maanaisest, kes Aino Suurmanniga sarnaselt 1999. aastast omapärastesse laenugruppidesse koondusid. Selliseid laenugruppe, kuhu kuulub kokku 18 naist ja üks mees, on praegu neli.

Need inimesed ei vaja töötu abiraha, nagu mitmed sajad Võrumaa elanikud. Mullu novembri statistika andmetel said ligi pooled 917 Võrumaal registreeritud töötust igakuist abiraha.

Bangladeshis asutatud Gra­meeni panga eeskujul loodud väikelaenugrupid annavad tagatiseta pisilaenusid peamiselt ettevõtlusega alustada soovivatele naistele. Väikseimaks laenusummaks on tuhat krooni, keskmiselt on laenusumma üle 11 000 krooni. Laenuintress on 7?12 protsenti, mis on näiteks väiksem kui pankade pakutavatel tagatiseta laenudel.

Naised oma raha laenupotti pannud ei ole. Europrojektide ja intresside toel on raha nelja grupi peale kokku 170 000 krooni, mis on välja laenatud ligi 40 naisele. Selle raha eest ostavad nad töövahendeid ja materjali, teevad pisiremonti, käivad koolitusel. Naised tegelevad eri asjadega, kuid ühendavaks on kas käsitöö või turism.

Üks koht, kus naised laenu eest tehtud asju müüvad, on käsitöökelder Võru linnas, kiriku vastas. Detsembri ühel lõpupäeval askeldavad laenugruppide liikmed Aino Suurmann, Anneli Luisk ja Mare Lind seal keldris, kus ka nende endi näputööd müügis. Tagasihoidliku sisustusega ruumis ilutsevad maataimedega värvitud lõngavihud, on kirjalisi sokke, põlvikuid, kindaid, kampsuneid. Omavalmistatud õnnitluskaardid ja maalitud nõud. Pilku püüavad linavildist mütsid, mida müüja kohe soovitab mul peegli ees pähe proovida. Ostan gi ühe mütsi.

Pood müüb ainult Eesti käsitöötooteid. Ei mingeid odavaid Hiina nipsasju. 2001. aasta jaanuaris alustanud käsitöökeldris on müügil 250 maainimese kätetöö. Eelmisel aastal oli läbimüük 340 000 krooni.

Aino Suurmann on väikelaenu võtnud kaks korda. Esimene kord ostis ta õmblusmasinad ja seadis sisse toa käsitöö tegemiseks. ?Teisel korral võtsin laenu rohkem, 16 000 krooni,? jätkas Suurmann. Ta ostis siidi, linast riiet ja linavilti. ?Teen linaseid ürpe, viltmütse ja liivaga seotud meeneid, mida liivakoopaid vaatama tulevad turistid armastavad,? räägib käsitöömeister. Eriti hästi lähevad liivaküünlad ja liivaga täidetud dekoratiivsed klaaspudelid.

Ruusmäel asuva Hurda talu perenaine Mare Lind alustas talumuuseumiga. ?Kogusin kokku vanad asjad ja panin oma talu aida alla vaatamiseks. Oli võimalus osta turistidele ööbimiseks väike onnike, selleks võtsin laenu 8000 krooni kaheks aastaks,? räägib ta.

Algul ei saanud keegi aru, kuidas võib prügimäelt korjatud asju vaatama kutsuda. Praegu on Linnu elamusturismi pakkuvas talus ka taluteater. Perenaine räägib turistidele puude horoskoobist ja energiast, tutvustab ravimtaimi.

Naised on laenu toel oma tegevust tasapisi arendanud ja osa pakub teistelegi tööd. Anneli Luisk selgitab, et kui kohe oleks palgalised töötajad võtnud, polekski nii kaugele jõudnud. Laste kasvatamise kõrvalt rahvusvahelisi projekte vedama tõusnud naine toob näiteks, et naised tegid ise hädapärase remondi ja olid poes vahetustega müümas.

Laenugrupi idee sünnimaal Bangladeshis on see võitnud sel­lise populaarsuse, et täna­ koondab väikelaenuvõrk enam kui miljonit laenusaajat. Nn Grameeni panga mudel on me­nu­kas ka Norras, kus see kannab Naistepanga nimetust, laenuressurss on sajad miljonid kroonid.

Et naine laenugrupist raha saaks, peab enne läbima ettevõtluse baaskoolituse ja kirjutama äriplaani. Nii on ka Eestis. Laenugrupid kujunevad lähestikku elavatest ja sarnase tegevusalaga inimestest. Liikmed saavad aeg-ajalt kokku ja ühiselt lahatakse nii äriprobleeme, tagasimakseid kui ka kohalikke uudiseid. Ka uue laenu saaja üle otsustatakse koos.

Naised ise leiavad, et pangast oleks tunduvalt keerulisem laenu saada. Nad valvavad ise üksteise järele ja ei lase võlgu jääda.

Paljude maanaiste puhul on nii, et hooajal toetub nende sissetulekule kogu perekond ja muul ajal leevendavad teiste pereliikmete sissetulekud nende laenukoormust. Näiteks ka Mare Linnul maksab mees palgast vahel mõne laenumakse. Justkui selle kinnituseks astub käsitööpoodi mees, kes toob oma naise eest tagasimakseks peotäie viiesajaseid. Anneli Luisk võtab raha rõõmsalt vastu.

Laenupikendused peavad olema kõigi grupi liikmete poolt heaks kiidetud. Kui mõnel laps või mees haigestuvad ja on vaja rohtu osta, lubatakse naistel maksega hilineda. ?Mis peres toimub, mõjutab naist väga-väga palju,? räägib Luisk. Naised on väga kohusetundlikud, tunnistab ta.

Need Lõuna-Eesti maanaised sõnavad, et kui teised laenuandjad otsivad Eesti Nokiat ja tahavad näha vaid suurelt alanud asju, siis nemad on olulisemad kui Eesti Nokia.

Nad usuvad, et just nende toel püsib elu maapiirkondades, ehkki nad elavad päeva korraga ega tee pikki ning lennukaid plaane.

Finantsinspektsiooni hinnangul ei saa laenugruppidest rääkida kui klassikalisest ettevõtlusest ja riigi kontroll nende üle puudub.

Selline laenuandja ei sea eesmärgiks kasumi saamist, vaid altruistlikku ettevõtluse soodustamist, seega ei toimi siin ka teatud turureeglid, arvas inspektsiooni kommunikatsioonijuht Livia Kulm. Kuni laenugrupid piirduvad selle rahaga, mis neil on, ega laena mujalt, puudub vajadus riiklikuks kontrolliks.

?Iseenesest on idee ilus,? kommenteeris Põlvamaa Hoiu-Laenuühistu nõukogu esimees Uno Silberg, kuid lisas heatahtliku hoiatuse, et see ei lähe niisama libedalt. Silbergi sõnul ainult sinistest silmadest laenu tagatiseks ei piisa, sest ?kui keegi paneb ennast näiteks põlema, ei ole seda võimalik ette näha?.

Liikumise Kodukant president Kaja Kaur laenugruppide plahvatuslikku levikusse Eestis ei usu, ehkki märgib neid kui naiste seas levinud laenuvormi Põhjamaades. ?Vajalik ta aga on ja naisi turgutab,? sõnas Kaur.