Kutse tuleriidale ning sellele eelnevale piinamisele

Kui mul on õigus, siis ma ei põle, ütleb Savonarola ja astub tuleriidale, mille kustutab ootamatu vihmasagar.

Savonarola lugu haarab jäägitult. Kristliku kiriku ajaloo ühe erakordse loo üksikasjad matavad hinge ja panevad lapselikult paluma, jutusta veel, palun jutusta veel.

Loo sisemine energia paneb tegutsema ka kõlavate nimedega loojakolmiku, Kivastik kirjutab, Toompere juunior lavastab ja Õunapuu teeb kunstnikutöö. Ja ehkki kavalehel külitavad kolm toredat kamraadi, tuleb etendust vaadates meelde lugu vankrist, mis erihuvide tõttu paigast ei liigugi.

Tekst on kirjanduslik ja kõlab näitleja suus õõnsalt, lugu laval filmilik ja täis tehnilisi pause, mis murendavad loo seibideks ning ei anna midagi juurde. Kõike kipub nappima ja seda kompenseerida ei ole lihtne. Nii ilmuvadki lavale koer ja tühjana kõmisevad viited. Kui uue paavsti valimise rituaalis osalev suits on ehk veel sisuline ja märkajale leid, siis kahe mehe suguakt ja kiimas paavst on kolin, mille lahendusel juures suvetuuridelt pärit mentaalsuse mõru mekk. Aga nii Savonorola lugu esietenduse ajal kulgebki, leidmata paika, kus maanduda. Lõpuks on raske mõista, kuhu tegu on sihitud, millest looja tahab rääkida. Väljaspool lavastuse toimumist rõhutatud tõdemus, et inimesed kõik on ja ei ole võrdsed, jääb näitlejatöödest leidmata. Valu ei lõika ja õnn ei pane õhkama. Kui miski liigutab, siis muusika. Enam kui jutustatud lugu ja näitlejate töö jääb järgmisel päeval kummitama hulk tehnilisi küsimusi. Kas just nii oli vaja?

Mägedes petab jubedalt. Vaatad küll, et sihtpunkt on siinsamas ja kohe oled kohal, aga tegelikult võtab retk võhmale ja kestab kauem, palju kauem. Vahel ei jõuagi kohale. Kes seda kardavad, ei peaks matka ette võtma. Kui aga ebaselgus ja kurviline rada on mokkamööda ja pettuda ei kardeta, siis palun, see siin peaks olema sobilik.