Perefirma tuleb ehitada küpse paarisuhte alusmüürile

Perefirmades tekivad paarisuhtes kergesti pinged ja nendega toimetulekuks on sageli vaja psühholoogi abi.

Perepsühholoog Helle Niit meenutab, et 90-ndate alguses alanud massiline perefirmade loomine tõi tema juurde hulgaliselt uusi kliente ? mehi, naisi ja terveid perekondi.

Kui enne firma asutamist tegid pereliikmed eraldi oma päevatööd ja kokku saadi alles õhtuti, siis nüüd tuli hakata koos olema peaaegu kogu aeg ja töösuhted imbusid peresuhetesse. Suurenes vastutus ja pere kanda olevate murede hulk ? lastele lisandus firma oma probleemidega.

Tihti on juhtunud, et traditsiooniline peremudel, kus mees on perekonnapea ja naine temast madalamal positsioonil, laguneb ja seni kehtinud hierarhia keeratakse pea peale. Kui näiteks mingil põhjusel sobib firmat juhtima naine, siis mees jääb hoopis käsutäitja rolli ja see ei lähe kokku tema väärtushinnangutega.

Probleeme võib tekkida ka rahaasjades, ühisest ärist tulenevate õiguste ja hüvitiste jagamisel. Eestis ei pidanud paljud 90ndatel loodud perefirmad uutele väljakutsetele vastu, pered lagunesid ja firmad lõpetasid tegevuse. Samas oli ka mitmeid, kes said hakkama ja on nüüdseks edukalt toiminud juba 10?15 ja enam aastat.

Statistika on näidanud, et 60% perefirmadest pankrotistub esimestel tegevusaastatel, 80% kaob kümne aastaga ja pikemas perspektiivis jääb püsima vaid 2%. Üldlevinud tõdemus on ka see, et sugulussidemeid omavate liikmete osalemine perefirmas on massimõrv närvidele ja et perefirmat pole mõtet hakata looma inimestel, kes ei talu abielu ja rutiini.

Psühholoog Helle Niit: ?Paarisuhe peab olema tõeliselt küps, selline, mis kannataks välja peale pereelu ka partneriga koos töötamise.? Hea paarisuhte all mõtleb psühholoog võrdset suhet, kus on koos kaks partnerit, kellel mõlemal võrdselt sõna- ja otsustusõigust.

Edukas perefirma ja väga hea peresuhe on aga keerukas kombinatsioon. Eriti arvesse võttes asjaolu, et Eestis on traditsioonilised arusaamad peresuhtest visad taanduma ? ikka veel hoitakse kinni jäigast mustrist, kus mees on juht ja otsustaja, naine vaid käsutäitja.

Büroomaailma juht Jüri Ross kinnitab hea paarisuhte vajalikkust ja usub, et konfliktne pere ei saagi firmat luua. Samuti ei kujuta Ross ette, et firma saaks kuidagi peretülide tallermaaks.

Urmas Leeman, rõivatööstuse Lenne juht, peab mõeldamatuks, et osalus firmas ei oleks jagatud tema ja abikaasa vahel võrdselt. Leeman ütleb, et perefirmas ei saa vaadata, kes teeb rohkem, kes vähem, kelle töö olulisem või kelle oma vähem oluline. Leemanid võtavad firma strateegilisi otsuseid vastu üheskoos.

Sama ütleb ka Jüri Ross. Aktsiaid on võrdselt nii temal kui ka abikaasal. Leeman lisab, et samamoodi nagu firmas, kehtib demokraatia ka kodus ? maksab mõlema sõna. Leeman nendib, et tihti tuleb teha kompromisse, kuid lahendamatuid probleeme pole neil firma 15 tegutsemisaasta jooksul tekkinud.

Perefirmade omanikud ütlevad, et kui firmal läheb hästi, on ka peres suhted head, ja vastupidi. Head suhted on perefirmas tunduvalt olulisemad kui tavalises ettevõttes.

Probleemid tekivad siis, kui pereliige oma tööga toime ei tule. Siis saab määravaks ühine eesmärk ja usaldus. Kui palgatööline võib raskuste tekkimisel lahkumisavalduse lauale panna, siis perefirmas on see piir, milleni pingutatakse, tunduvalt kaugemal.

Urmas Leeman võrdleb ühist firmat ühise lapsega: ?... ka lapsest ei loobu ju pere mitte mingil juhul.? Pinged, mis peres ühise firma tõttu tekivad, tulenevad suuresti sellest, et tegemist on suletud süsteemiga ? väikeses perefirmas puudub tavaliselt kolmas osapool, kes aitaks konflikte lahendada. Siin peab perefirma ise toime tulema. Urmas Leeman lisab, et pinget aitavad maandada sportlikud harrastused, keskkonnavahetus reisimise näol.

Perefirmasse on tihtipeale haaratud ka nooremaid põlvkondi. Siin näib kehtivat sama mudel mis perekonnaski ? rahaasjade eest otsustavad enamasti vanemad, kuid lastele on antud kaasotsustusõigus, perspektiiviga kunagi firma juhtimine üle võtta.

Nii on Ilves Extra nõukogu esimees Arvo Kivikas andnud oma lastele võimaluse juhtida firma eri üksusi ja juhtival kohal töötab ka väimees. Nn Büroomaailma lapsed osalevad samuti firma töös ning neil on samuti võrdne arv aktsiaid.

Pagariettevõtte Fram Pagar direktor Valentina Petrova, kellel firmas tööl poeg ja minia, ütleb, et rahaasjade üle otsustab lõpuks küll tema, kuid alles siis, kui asjad omavahel läbi räägitud. Lapsi pole üheski firmas tööle sunnitud, pigem on lapsed kinni haaranud võimalusest end proovile panna.

Eesti perefirmad on siiski veel liiga noored, et neid saaks võrrelda mõnede Euroopa mitmesaja-aastaste traditsioonidega pereettevõtetega, kus tööl juba kolmas-neljas põlvkond. Perefirma traditsioonide kandjateks on lapsed, kuid perefirma saab edukalt jätkuda ainult siis, kui lastel on seal võimalus eneseteostuseks.

Psühholoog Helle Niit ütleb, et perefirma võib olla küll heaks stardikohaks, kuid aja jooksul võib see hakata ka noore põlvkonna ambitsioone piirama. Seda eriti arvestades tänapäevaseid valikuid ? lai huvidering, õpi- ja töötamisvõimalused välismaal.

Samuti võib tekitada lastes süütunnet perefirma töös osalemisest keeldumine, eriti kui on tegemist pikaajalisemate traditsioonidega. Ala, milles isa nägi võimalust eneseteostuseks, ei pruugi meeldida pojale või pojapojale. See on ka koht, kus psühholoog näeb ohtu perefirma lagunemisele ? uus põlvkond pole huvitatud firma ülevõtmisest.

Arvo Kivikas, kellel firmas tööl kuus noorema põlvkonna esindajat, ei oska ennustada, kas lapsed kunagi firma üle võtavad või mitte. Pigem näeb Kivikas laste osalemist neile võimaluse andmisena omandada töökogemusi.

Urmas Leeman, kelle lapsed veel firmas töötamiseks liiga noored, usub, et vägisi ei saa kedagi tööle sundida, kuid loodab, et lastel on ehk vanemate tegevust kõrvalt jälgides külge jäänud ettevõtluspisik ja arusaamine, et miski ei tule kätte niisama.

Jüri Ross tõdeb, et perefirma saatuse võib lõpuks otsustada karm konkurents. q