Allikul täitub tosin aastat ühes ettevõttes

Milliseks osutus Teie elukutsevalik? Mis seda mõjutas? Ülikoolis olen lõpetanud raamatupidaja ja majandusanalüüsi eriala ehk ameti­nimetuse poolest olen kõrg­haridusega raamatupidaja.

Lõpetanud keskkooli, suundusid väga paljud noored majandust õppima, mina nende seas. Ma ei saa väita, et kõnealune olev eriala mind üliväga huvitas, pigem mängis sealjuures rolli teadmine, et lõpetades raamatupidamise, saan pagasiks kaasa ka juhtimise alustalad.

Kindlasti olid suureks tõukeks kogu asja juures ka mu klassivennad, kellest mitmetega koos majandust õppima asusime.

Kuidas jõudsite praegusele tööpostile? Olin just lõpetanud ülikooli, kui minu juurde astus õppe­jõud Peeter Riit, kes oli juba ülikooli ajal heaks tuttavaks kujunenud. Tema tegeles tollal audiitorfirma KPMG loomisega. Sinna ta mind ja paari mu sõpra tööle kutsuski. Mina polnud sellest huvitatud mitmel põhjusel. Suve lõpul helistas aga endine õppejõud uuesti, pakkudes finantsdirektori kohta mingis Rootsi firmas, kes hakkab tegema esimest telefoniraamatut Eestis. Eks ma algul ajasin vastu ? töö mingis kataloogifirmas... Aga läksin siiski maad kuulama. Edasi läks elu juba tormiliselt. Alates 1. septembrist 1992 olin juba finantsdirektorina tööl. Sel ajal kandis firma veel nime Eesti Fakta.

Töö viis mind kokku tulevase hea sõbra ja töökaaslasega Juha Granlundiga, kellega hakkasime tegema erinevaid projekte. Juba sama aasta lõpus läksime Lätti ja alustasime seal sarnaselt Eestiga uue firma tegevust. Järgnesid samamoodi Leedu, Peterburi ja Minsk.

Olete pidanud tööga seoses siis palju reisima? Seda küll. Aastatel 1994?1996 töötasin Soomes, sel ajal kandis kontsern juba uut nime TeleMedia. Tegelesin Soomes müügi- ja finantsandmete kogumisega ja konsolideerimisega. Kuulusin samal ajal ka erinevate TeleMedia firmade nõukogu liikmete hulka. Sellel perioodil reisisin tõesti palju, mõnel aastal kogunes reisipäevi ligi 200. Töötasin erinevate projektide käivitamisega mitmel pool, aga põhiliselt Ida-Euroopas, Baltikumis, Venemaal. Peale kohaliku firma omandamist Telia poolt elasin pool aastat isegi Poolas.

1996. aastal pidasime Eestis läbirääkimisi Eesti Telefoniga ning asutasime koos Eesti telefonifirmaga ASi Teabeliin, mille ülesandeks sai pakkuda infotelefoniteenust.

1996?2000 olin kontserni mõistes hoopis Rootsi palgal. Olin üks peakorteri ?tegelastest? ja minu vastutusalaks oli kogu Ida-Euroopa müügi-, tootearendus- ja uute projektide valdkond.

Alates 2000. aastast olen Eestis tagasi ja hoopis teises rollis. Minust sai Eniro Eesti juhataja, mis tähendas, et kõik aastatega kogutud kogemused firmade käimalükkamisest tuli ümber fokuseerida firma juhtimise valdkonda. Kuna endiselt on minu vastutuspiirkonnaks ka Ida-Euroopa, siis tööajast kolmandik läheb ikkagi teiste Eniro Easti maade peale: Läti, Leedu, Valgevene, Venemaa. Aastas tuleb nendes maades paiknevaid Eniro firmasid ikka kolm-neli korda külastada.

Mis Teid motiveerib? Olla Eestis sellise suure firmajuht, kus on ligikaudu 200 töötajat, on omamoodi väljakutse. Tore on vaadata, kuidas inimesed arenevad, moodustavad meeskonna, panustavad, täidavad koos püstitatud eesmärke.

Mis siin salata, konkurents on tihe, kellelgi ei ole kerge, aga uhke tunne on, kui täidad eesmärgid ja väljud lahingust võitjana. Kindlasti motiveerib ka mingi inimlik edevus, tuntud kaubamärkidega töötamine, teadmine, et kuulud tegijate hulka ning müügikogemus, mida on võimalik kasutada igas eluvaldkonnas.

Olete olnud 12 aastat ühes kontsernis tööl... kas see liiga pikk aeg ei ole? Ütleme: kui ma oleks olnud need 12 aastat ühes riigis samal positsioonil, ei oleks ma vastu pidanud. Kui on hea meeskond, ei pea jooksma ühest kohast teise. 12 aastat tagasi alustasime kataloogifirmana. Tänaseks kuulub meile veel infotelefon ning oleme tegijad internetis. Kõik areneb väga kiiresti.

Kas peate naisjuhte mingil määral nõrgemaks? Ei, kindlasti mitte. Meie firma näitab seda eriti hästi. Meil on väga palju müügikonsultante ja operaatoreid: umbes 70% kõikidest töötajatest on naised. Juhtgrupi kaheksast võtmeisikust neli on naised. Minu arvates on see väga hea näitaja.

Muidugi teatud ametikohtadel, kus on vaja võimukamat inimest, lööb võib-olla meesterahvas paremini läbi.

Kui tihti ise koolitustel käite? Osalen kindlasti oma inimeste tööalasel koolitamisel, see on väga vajalik. Esiteks on see informatsiooni jagamine, teiseks kaasneb sellega oma töötajate usalduse hoidmine. Nad tunnetavad, et ma olen ise ka asja juures, mitte ei seisa kusagil kättesaamatus kauguses.

Tuleb Teile mujalt palju tööpakkumisi? Tuleb ikka! Ilmselt oskavad teised ka mu silmadest välja lugeda, et olen rahul ning pakkumist teha, millest ma keelduda ei saaks, oleks suhteliselt raske. Mõnikord on pakutud ja siis tavaliselt teistesse riikidesse, Moskvasse näiteks... Üldse rohkem Ida-Euroopa poole. Olen varem rahvus­vaheliselt tööl olnud ning tõenäoliselt saaksin ka kontserni sees kuskile liikuda, kui ma ütleks, et olen Eestist väsinud. Aga praegu see küll huvi ei paku... Väljakutseid jätkub ju ometi siingi!

Kas raamatute lugemiseks jääb vahel aega? Jääb, aga vähe. Kuus korra üritan ühe raamatu ikka läbi lugeda. Tõsi, rohkem meeldib lugeda juhtimisalast kirjandust, mis annab midagi teadmistepagasile juurde, mis arendab. Viimati lugesin näiteks Äripäeva Kirjastuse poolt välja antud raamatut ?Elluviimine?. Oli hea raamat, julgen soovitada!

Millised on Teie hobid? Kui Eesti sportlane või võistkond kusagil osaleb, olgu see siis suusatamine, korvpall, sõudmine või ükskõik milline ala, üritan ka ise kohale minna ja toetada. Või vähemalt elan kaasa televiisori vahendusel!

Kuulun ka Eesti Sõudeliidu juhatusse.

Peeter on pealtnäha n-ö rahvamees väga seltskondlik ja hea suhtleja. Juhina on ta võimeline langetama ning läbi viima väga raskeid otsuseid. Isegi selliseid, mille puhul on väga tõenäoline kaotada populaarsust. Tänu optimistlikule meelelaadile ning võrdselt positsioonilt suhtlemisele kõikide tasandite töötajatega on Peeter ka raskete juhtimisotsuste puhul alluvate seas respekteeritud juht.

Autor: Kersti Kuldma