Digitaalallkiri kaitseb arhiividokumendi terviklikkust

Digidokumentide rohkus on tekitanud olukorra, kus me peame hakkama muretsema nende säilimise eest. Täpsed detailid ja juhised on infotehnoloogide ning arhivaaride vahel senini veel selgeks vaidlemata, kuid hetkel võib anda juba nii mõningaidki praktilisi soovitusi.

Digiandmeid tuleb säilitada igal juhul digikujul. Kui tegemist on pilti, heli vms komponente sisaldava hüpermeediumiga, siis ei saa kõiki selle detaile paberile välja printida.

Säilitatavad andmed tuleb perioodiliselt kandjalt kandjale ümber kirjutada. Mitte ükski andmekandja ? kõvaketas, flopi, CD, DVD jne ? ei säili arvatavasti igavesti. Teatud aastate pärast võib andmekandja materjal muuta oma füüsikalisi ja keemilisi omadusi sedavõrd, et andmeid ei ole enam võimalik lugeda. Üld­levinud tava kohaselt tuleb näiteks CDdele ja DVDdele salvestatud materjalid iga 10?15 aasta tagant kirjutada umber uuele kandjale.

Esmapilgul on säärane ümber­kirjutamine andmekandjate meeletu raiskamine. Samas ei tohi ära unustada pidevat arvutustehnika arengut, mis laieneb andmekandjatelegi. Seni arvatakse, et lähema 40 aasta jooksul uute ja järjest mahukamate kandjate kasutuselevõtul arengupiiri veel ette ei tule. Kaasajal juba tavaline DVD-kirjutaja võimaldab ühele DVD-plaadile mahutada seitsme ja enamagi CD sisu. Võimalik, et 15 aasta pärast võib praeguse DVD mantlipärija mahutada mitmesaja või isegi tuhatkonna CD-plaadi sisu.

Arhiveerimisel on mõistlik kasutada üldpruugitavaid andmevorminguid. Teksti korral on säärasteks vorminguteks TXT, PDF, HTML, XML, teatud mööndustega ka RTF. Pildi korral TIFF, mööndustega ka GIF ja JPEG. Multimeedia korral sobivad näiteks MPEG3 ja MPEG4.

Vältida tuleks eksootilise tarkvara vähetuntud vorminguid, mida kümne-paarikümne aasta pärast ei suuda tihti ükski tarkvara lugeda. Kui paljud meist teavad 15 aasta tagust tekstitöötlusprogrammi ChiWriter, rääkimata selle failide lugemisest?

Arhiveeritud dokumendi terviklikkust peaks kaitsma digiallkiri. Paberdokumendil on lisaks andmetele hulk lisa­rekvisiite, mis kõik aitavad kindlaks määrata dokumendi autentsust ? näiteks paberi ja tindi keemiline koostis ja käekirja eripärad. Digidokumendil on võimalikku võltsingut väga raske avastada.

Seetõttu tuleb tõestusväärtust kaitsta matemaatiliste meetoditega, mille suurepärane (ja tegelikult ainus) realisatsioon on Eestis juba kaks ja pool aastat praktikas kasutatav digiallkiri. Eriti oluline on see siis, kui säilitatavaid andmeid kopeeritakse ühelt kandjalt teisele. Sel juhul on digiallkiri lausa hädavajalik, et välistada säilitatavate andmete muutmist ümberkirjutamisel, olgu siis ettevaatamatusest või kuritahtlikkusest.

Digiallkiri põhineb matemaatilistel meetoditel, mis on allkirja andmise hetkel turvalised, kuid paarikümne aasta pärast tõenäoliselt murtavad. Seetõttu peaks digiandmeid pikaajaliselt säilitav instants varustama säilitatava dokumendi perioodiliselt uue digiallkirjaga. See põhineks siis juba n-ö tugevamal matemaatikal, mis peaks taas turvalisena paar aastakümmet vastu pidama.

Turvakaalutlustel ei tohiks uuele kandjale ümberkirjutamine ning uue digiallkirja lisamine toimuda samal ajal ning samade inimeste poolt ? need tegevused tuleks üksteisest lahutada.

Autor: Valdo Praust