Veinisõber, rõõmusta!

Meil siiski vedas, kella seitsmeks kinni pandud laud oli parajasti vaba, nii et terveks tunniks, mis seitsmest veel puudu oli, saime selle enda käsutusse. Muidugi esimeses toas, tagumise toa diivanid olid selleks ajaks kõik hõivatud.

Olimegi rohkem elu keskel. Saime osa kõrvallaua sünnipäevast, samuti uute tulijate pettumusest, kui kelner ikka ja jälle pidi kahetsema, et vabu kohti ei ole.

Musi on vinoteek või pigem veinituba. Erinevalt teistest taolistest kohtadest saab siin ka süüa. Krõbesaiad, salat, supp, pastaroog, pirukad, muidugi juustud, mõned koogid ? veinikõrvaseks piisavalt. Toit oli maitsev: krõbesaiade katted erakordselt hoolikalt valmistatud, salat krõbises värskusest. Suppi seekord ei olnud, aga muidu tõenäoliselt on, iga päev erinev.

Musi on väga kodune. Isegi sisenemine oleks nagu kellegi korterisse, kellegi koju. Väljas on küll Musi silt ja aknast oli samuti näha, et inimesed istuvad laua taga, aga välisuksest sisse astudes sattusime kottpimedasse esikusse. Teate ju küll, kuidas koju minnes tihtipeale käsikaudu kobades korteriuks üles tuleb leida. Olin juba korra käinud ja teadsin, kustkandist ust otsida, leidsin üles. Kõhklejatel jääb tõenäoliselt tuppa tulemata. Aga et külastajaid on nagunii rohkem kui mahub, siis polegi lugu, kui osa ust kätte ei leia.

Need õnnelikud, kes laua taga, võivad rahul olla. Tuuakse veini, juuakse veini, räägitakse veinist. Osa veinidest on müügil pudelikaupa, aga päris mitu ka klaasikaupa. Ja neid klaasikaupa müüdavaid muudkui vahetatakse. Kelner oskab veini hingeelu lahti rääkida. Koos veiniga tuuakse lauale veekann. Kui tellisin koogi, toodi koogiga koos igaks juhuks kohe kaks lusikat, sest mu kaaslane ei tellinud söögiks midagi ja küllap ta ikka maitsta tahab, arvati.

Ärielu Musi ei edenda: tagatoa diivanid on tõsisteks juttudeks liiga mugavad, esimese toa lauad üksteisele liiga lähedal. Eraelule on hubasel veinijoomisel kindlasti positiivne mõju.