Maainimene peab taluma seadusenöökeid

Jaanuarikuine torm näitas lisaks sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuva kahju põhjustamisele meie riigile kätte ka probleemid, millele seaduseandja pole siiani n-ö tavaolukorras osanud mõelda. Peamine neist on seaduste jäikus, mis ei võimalda kord juba kehtestatud korda eriolukorra saabudes muuta. Kuigi võiks. Isegi peaks.

Äripäev jagab nende Eestimaa metsa- ja maaomanike ning põllumeeste seisukohta, kes väidavad, et meie seadused on iseäranis pärast Euroopa Liiduga liitumist muutunud kohati isegi äärmuslikult paindumatuks, bürokraatia vohab järjest enam ja selle tõttu on tõsiselt häiritud nii kodumaa metsatööstuse kui ka põllu­majanduse areng.

Nii soovib praegu menetluses olev uus metsaseadus võtta raiete planeerimise ja vormistamise aluseks metsa inventariseerimise, mida viiakse läbi ehk kord kümne aasta jooksul. Samas ei jäta seadus võimalust teostada metsahooldustöid väljaspool nimetatud planeeringut.

Praktikutest metsamehed muigavad ning ütlevad, et tahaksid näha seda hiromanti, kes käib tiiru metsas ära ja suudab siis hetkeolukorda hinnates täpselt paberile panna, milliseid hooldus- või harvendusraieid seal lähema kümnendi jooksul tuleb teha.

Või nagu kirjutab Eesti Metsatööstuste Liidu tegevdirektor Andres Talijärv käesolevas erilehes: ?Hetke­olukorra põhjal võib planeerida töid, mida metsas on vaja kohe teha. Kujunenud olukord metsas nõuab tegutsemist vastavalt kujunenud situatsioonile.? Aga just seda situatsiooni ei kipu kehtestatud seadused arvestama.

Hiljuti räägiti raadios näiteks tormikahjude ulatusest Pärnumaal Nigula looduskaitsealal. Selgub aga, et tormimurdu seal enam koristada ei saa, sest alates 1. veebruarist kehtib Nigula kaitseala metsades liikumiskeeld ? tegemist on metsise mängualaga. Looduskaitsealal kehtib muidugi ka metsade majandamise erikord ja konkreetselt Nigulas leitakse loodetavasti kompromiss. Ent hädas on ka lihtne erametsaomanik, kes enne saega tormimurdu koristama minekut peab tellima kahjude hindamise, mis kuuldavasti võib nädalaid, kui mitte kuid viibida.

Kusjuures ? kui praegu vaieldakse Toompeal, palju ikkagi üleujutatud alade elanikele kahjude hüvitamiseks toetusi maksta, siis tormist räsitud metsaomanik võib igasugusest hüvitisest suu juba aegsasti puhtaks pühkida, sest metsa ja metsamaad ju teatavasti kindlustada ei saa.

Seadusesilma jäikuse üle kurdavad ka põllumehed. Elupõline põllumees, Väätsa Agro OÜ nõukogu esimees Endel Lieberg on hädas bürokraatliku asjaajamisega, mis tema sõnul on nõukogude ajaga võrreldes märgatavalt süvenenud. Kui direktiiv ütleb, et on must, siis peab olema must, kuigi kõik näevad, et on hoopis valge. Näiteks oli Eestimaal sügise lõpp ja talve algus erakordselt pehme, ent kui direktiiv keelab 1. novembrist põldudele sõnnikut laotada, siis seda ka ei tohi teha. ?Neil on kohe kviitungid taskus valmis, et kui nende direktiivide järgi ei käituta, siis määratakse trahv,? iseloomustab Lieberg eurodirektiivide lummuses viibivaid ametnikke.

Äripäev soovitab seaduste kirjutajatel senisest rohkem õppida ?teenekate? euroliidu liikmete kogemusest, kuidas jäikade ja sageli tobedategi seaduste vastu võidelda ning neid oma maa tingimusi ning riigi ja rahva huve silmas pidades paindlikumaks kohendada.

Autor: ÄP