Vaesuse ümberjagamine ei ole lahendus

Tervishoiu rahastamisest rääkides on kasutatud võrdlust kitsast ja lühikesevõitu tekist, mida püütakse nihutada (pigem küll rebida) ühele või teisele poole. Ometi peaks olema päevselge, et tegemist on lootusetu ettevõtmisega, sest jaga sa vaesust kuidas tahad, õnnelikuks ei tee see kedagi.

Eesti maksusüsteemi iseloomustab tööjõu suhteliselt kõrge maksustamine. Kuid viimaste aastate riigieelarvete puhul torkab silma, et järsult on vähenenud sotsiaalmaksu osakaal riigi tuludes. Kui aastal 2000 moodustas see näitaja 40,9 protsenti, siis tänavu annab sotsiaalmaks riigieelarve tuludest kõigest 31,8 protsenti.

Ülaltoodud numbrite valguses ei maksa imestada, et tervis­hoiukulude osa meie rahvuslikus rikkuses on kiiresti kahanenud. Vaid võhik või demagoog võib tekkinud olukorras süüdistada haigekassat, kes tegutseb seadusega etteantud raamides.

Sisuliselt peab haigekassa täitma üht ülesannet ? korraldama võimalikult hästi ravikindlustust selle rahaga, mis laekub sotsiaalmaksust. Kui poliitiliste otsustega pannakse haigekassale täiendavaid kohustusi, tuleb poliitikutel leida ka vajalik lisaraha. Seda aga ei ole siiani juhtunud.

Kuna alkoholi tarbimine ja suitsetamine on pahed, mis kulutusi tervishoiule ühel või teisel moel suurendavad, tundub igati loogiline kasutada ka tubaka- ja alkoholiaktsiisi võimaliku täiendava tulu allikana.

Kui riik suunaks tervishoidu näiteks 10 protsenti nimetatud aktsiisidest, tähendaks see ravikindlustuse eelarvele lähitulevikus 300?400 miljonit lisa­krooni aastas. Tõsi, reaalne vajadus on kaks korda suurem. Pealegi oleks taas tegemist vaesuse ümberjagamisega, sest katteta jääks osa riigieelarve kuludest.

Põhimõttelisi lahendusi, mis toob tervishoidu lisaraha, suurendamata seejuures tööjõu maksukoormust, on kolm.

Kõigepealt 13protsendilise ravi­kindlustusmaksu kehtestamine ettevõttest väljavõetavale kasumile.

Pärast ettevõtte tulumaksu kaotamist 2000. aastal on ette­võtteist väljavõetava kasumi numbrid tõusnud ligi kolm korda, ületades viimastel aastatel kuue miljardi krooni taseme. Tempoka kasvu jätkumist planeerib rahandusministeerium ka tulevikuks.

Dividendide maksustamine suurendaks solidaarse ravi­kindlustuse tulusid suurusjärgus 700?800 miljont krooni aastas. See uuendus oleks kooskõlas ka õiguskantsleri seisukohaga, et maksude langetamisest tuleb loobuda, kui tervis­hoiuteenused ei ole inimestele piisavalt kättesaadavad. Pealegi ei saa keegi meid sundida rahastama ravi­kindlustust üksnes palgalt võetavatest maksudest.

Teine hädavajalik samm on tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse kiire jõustamine.See vabastab haigekassa eelarves vähemalt 100 miljonit krooni aastas, mis praegu kulub tööõnnetuste ja kutsehaiguste tagajärjel kannatanutele hüvitiste maksmiseks ja nende raviks.

On kahetsusväärne, et riik ei käivitanud seni puuduvat kindlustust juba viis aastat tagasi koos ettevõtete vabastamisega tulumaksust.

Kolmas allikas on seotud investeeringutega. Endine riiklikult rahastatud tervishoid on asendunud solidaarse ravikindlustusega, kus kindlustusandja ? haigekassa ? ostab ravi­teenuseid eraõiguslikelt teenuse­pakkujatelt.

Toimunud on põhimõtteline struktuurne ümberkorraldus. Kui varem oli investeerimis­kohustus tervishoiuasutuste omanikel, siis täna on kapitali­kulud lülitatud tervishoiu­teenuste hinnakirja.

Sisuliselt vähendas see muudatus aga otsest tervishoiu rahastamist. Seda enam, et meie tervishoius puudub mehhanism, mis tagaks investeeringute otstarbekuse ja efektiivsuse (kontrolli), välistades mitte­vajaliku meditsiinitehnilise võidu­relvastumise.

Sellise süsteemi loomine eeldab ühekordset rahasüsti suurusjärgus pool miljardit krooni. Kuid oleks ülimalt ebaõiglane veeretada taolise häda­vajaliku reformi kulud tänase põlvkonna õlgadele: on igati põhjendatud, et sellekohane raha eraldatakse riigi stabilisatsioonireservist.

Autor: Harri Taliga