Juust ja mungad

Juusturestorani St. Michael menüü juhatab sisse auväärt kunstiteadlase Jüri Kuuskema jutt kunagisest Miikaeli nunnakloostrist, mille kaitsepühaku nime restoran kannab.

Nii et meeleolu loomisel on oma roll nii mungarüüdes kelneritel kui ka hiirelõksul, mis suuruselt küll pigem kasside püüdmiseks sobiks.

Ühena vähestest restoranides on St. Michael avalikustanud oma peakoka nime, sealsed toidud valmivad Dmitri Roozi käe all. Sellest annavad teada nii kodulehekülg kui ka restorani reklaamid. Tavaliselt jäävad restoranide loovjõud anonüümsetena oma loomingu varju, Dmitri Roozi julgus avalikkuse tähelepanu kanda on silmapaistev erand.

Hinnalt kesklinna keskmine, portsjonite suuruselt gurmeerestoran ? selline võiks olla lühikokkuvõte. Nii et jaksab kõhule liiga tegemata päris mitu käiku ära süüa. Kuigi valdav osa roogadest sisaldab suuremal või vähemal määral juustu, leiab mõned toidud ka rubriigist ?Juustuvaba?. Isegi magustoidud on juustust: juustukook, friteeritud Camembert ja mango ? Philadelphia juustu torn rohelise õuna salsaga.

Sisekujundusega on vaeva nähtud. Noad-kahvlid leiab väikestest kotikestest, menüü on rustikaalses nahkköites, seinal joonis, kuidas keskajal see vanalinnanurk välja nägi. Mungad-kelnerid on leebed ja püüdlikud. On ju teada, et jõudeelu elanud mungad olid erilised maiasmokad, siinsed mungarüüs kelnerid teadsid roogade kohta küll kõike, mida küsima juhtusime. Ja küsida tuli, sest komponendid olid üllatavad.

Mõne roa puhul tundus, et mõte on parem kui teostus ? näiteks oli mereahven tuimavõitu, tundus, et liiga kauaks küpsema jäänud, ja metsaseened bouchée (ehk piruka) täidisena maitsevad sügisel kindlasti paremini kui veebruaris. Seni on St. Michael jäänud meie ainsaks juusturestoraniks, nii et jääb ainult üle soovida edu sisu ja vormi täiuslikuks lihvimisel.