Kõrgõzstan ? rahumeelne riik Kesk-Aasias

Otsus minna Kesk-Aasiasse Kõrgõzstani tuli lihtsalt ? see riik pole pärast iseseisvumist oma naabritega sõdinud.

Samuti on Kõrgõzstanis (vana nimega Kirgiisias) olnud väga vähe intsidente, mis võiks turiste eemale peletada. Kõrgõzstan on muidugi suur maa ja sealgi on piirkondi, kust võõramaalastel olevat targem eemale hoida. Peamiselt hoiatatakse Usbekistani piiri (Fergana org) ja Tad?ikistani piiri lähedusse jäävate alade eest.

Varahommikul maandusime täiesti euroopalikule Manase lennuväljale, mida kasutavad oma baasina ka USA õhujõud. Võõrväe kohalolekut oli märgata vaid pikast rivist pargitud sõjalennukitest. Pealinn Bi?kek (varem Frunze) on lennujaamast umbes tunnise autosõidu kaugusel. Vähemalt suvel 2004 oli seal kehtestatud kord, et iga saabuv turist tuleb kohalikus OVIRis arvele võtta ? midagi sarnast Venemaal kehtivale registreerimiskohustustele. Meile maksis see 100 sommi (30 kr) isiku kohta. Registreerimistempli puudumine passis on hea lisateenimisvõimalus kohalikele militsionääridele, kes turisti olekuga inimesi kipuvad tänaval igaks juhuks ? ?nende endi turvalisuse huvides? ? kinni pidama. Kogemus näitas, et vahistamiseks piisab ka sellest, kui passi kaasas ei kanna. Selle koopia, juhiluba, ID-kaart jms seal ei päästa.

Meie pääsesime pärast mõnetunnist vestlust küll trahvita, kuid edaspidi kandsime passi, viisat jm templeid alati kaasas. Kõrgõzstanis annab igas asjas läbi rääkida, sest lõunamaale kohaselt pole sealgi üldjuhul ?ei? lõplik vastus, inimestele lihtsalt meeldib vestelda. Hiljem üks kohalik selgitas, et tegelikult on miilitsal keelatud tänaval turistide käest passe nõuda... Sarnaselt riigis olemisele kuulub maksustamisele riigist lahkumine, Kõrgõzstanist väljapääsemiseks peab alles hoidma kümme dollarit.

Lisaks registreerimisele tasub kohe Bi?kekis ära vahetada ka vajalik kogus valuutat. Igal pool mujal riigis on vahetuskurss halvem ja valuutavahetusvõimalusi vähe. Kohalikud paistavad oma riigi raha usaldavat ja ei tunne tavaliselt mingit huvi valuuta vastu. Reisikaaslased, kes olid vahetanud kaasa ühedollarilisi kupüüre, nägid kurja vaeva, et neist vähegi mõistliku hinnaga lahti saada. Normaalkurssi pakuti vaid kupüüridele alates 50 dollarist. Oma raha armastavad kirgiisid väga, nad kasutavad seda, kuni paber veel vähegi koos püsib ja metallraha puudub neil täiesti. Väikseim kupüür, mida kohtasime, oli kümme tõjõnni ehk kolm eesti senti.

Peamiseks liikumisvahendiks on nii linnades kui ka linnade vahel marsruuttaksod, reeglina Mercedese väikebussid. Liigub ka suuremaid liinibusse, millesarnaseid on nähtud ka Eesti teedel ja tänavatel 20?30 aastat tagasi. Mõistliku summa eest on võimalik vähemalt marsruuttaksosid ka marsruudilt kõrvale kallutada, muidugi eeldusel, et seal hetkel teisi reisijaid pole. Enne sõiduhinna kauplemist on soovitav teada orienteeruvaidki tavahindu, kuna turistide käest küsitavad hinnad võivad ületada ka Eestis kehtivaid hindu.

Kõrgõzstanis räägivad kõik vene keelt ja on üllatunud, kui eestlased on selles vallas neist nõrgemad. Erinevalt teiste lõunamaade elanikest nad reeglina ei püüa turiste koorida ega ole pealetükkivad. Erandeid muidugi leidub ja rahaasjades tasub siiski tähelepanelik olla. Suhtumine eestlastesse oli väga positiivne. Kõik tundsid huvi, kuidas Balti riikides asjad pärast NSVLi lagunemist kulgevad ja olid kurvad, et ilmselt enam siia sattu. Või nagu üks kohalik karjakasvataja ütles: ?Oli NSVL, saime sõjaväes olles teisi riike näha. Nüüd oleme iseseisvad, kuid pole raha, et reisida.? Turistidesse suhtuti üldse soojalt ja loodeti, et neid rohkem tuleb. Vannuti Afganistani sõda, mis peletas neilt palju turiste. Moodsast Tallinnast üle kosmopoliitse Moskva tulnuna jättis Bi?kek õnnetu Vene provintsilinna mulje. Lagunemine, tolm ja vanad logisevad autod. Kui aga saabusime tagasi mägedest ja sisemaa küladest, paistis Bi?kek oma parkide, hotellide ja restoranidega vägagi nauditav. Valmistuti taasiseseisvumispäeva pidustusteks, mistõttu kesklinn säras ja hiilgas; eri ajastute riietuses noored harjutasid kujundeid ja püramiidide.

Ala-Art?a on Bi?keki lähedal asuv rahvuspark ja nõukogudeaegne alpinistide baaslaager, väga sobilik mägimatka alustamiseks ja kõrgusega kohanemiseks (kolmandik riigi territooriumist asetseb kõrgemal kui 3000 m üle merepinna). Ala-Art?as on võimalik nii tavainimesele kohaselt matkaradade ja imeilusa loodusega tutvumine kui ka pigem alpinistile sobiv köiepuntra ja kirkaga mägede vallutamine. Kõrgustega kohanemise vajalikkusest saime aru teisel päeval, kui üritasime järgmisesse alpilaagrisse Razekale (3300 m) ronida ? see õnnestus alles kolmandal päeval. See kena koht on hetkelgi SRÜ alpinistide seas kuulus.

Üheks meie lemmiklinnaks idapoolses riigi servas sai Karakol (endine Pr?evalsk). Tegemist on suurte mägede jalamil asuva tolmuse elanike arvult Narva mõõtu linnaga, mille majad küll reeglina vaid ühekordsed. Meie jaoks olid Karakolis tõmbenumbriks Kõrgõzstani suurimad pühapäevahommikused loomalaadad. Võtsime meiegi juba kl 4.30 jalad alla, kuid leidsime eest täies hoos laada. See oli jaotatud sektsioonideks ? lehmad ja hobused eraldi, lambad ja kitsed omaette. Loomi saabus galopeerides, sõiduauto pagasiruumis või salongis, mootorratastel, hobuvankrites ja veoautokastides. Turukülastajatele endile pakuti müügiks karastavaid jooke ja sigarette ning müügil oli ka köis loomade äravedamiseks. Sellel päeval kujunesid kohalike jaoks loomadega sama suureks huviobjektiks seitse fotoaparaatidega eestlasest turisti (või alpinisti, nagu nemad meid omavahel nimetasid).

Võtsime ette ka viiepäevase mägimatka. Soovitava teekonna suuna Altõn-Arasan?Ala-Kuli järv?Karakoli org saime turismiinfost. Teel tulid grupid ainult vastu, mitte ei läinud mööda.

Austria turiste saatnud mägedeinstruktor Ivan arvas, et tahame teha matkaspordis kategooriat, sest olime teekonna raskemat pidi ette võtnud. Altõn-Arasanis proovisime ära supluse kuumaveeallikas. Ala-Kuli järve ääres jäime rahe ja äikese kätte ning kuulsime vastaskaldal toimunud varingut.

Öösel tekitasid meile unetust vabakäigulehmad, kes proovisid telki süüa ja jõid potist ära meie rohelise tee. Loomi karjatatakse Kõrgõzstanis massiliselt ja kõik taimed, mis vähegi loomale süüa kõlbavad, on tavaliselt madalamalt kui muru ära näritud. Talveperioodiks tuuakse loomad mägedest alla ja siis loodus puhkab.

Karakoli org on suur ja ilus, ainsal üle jõe viinud sillal korjas inspektor selle riigi kohta üüratut rahvuspargimaksu 250 somi (75 kr) inimene.

Tuntuim turismiobjekt Jeti-Oguzi orus on punastest kaljudest moodustunud seitse pulli ja murtud süda. Nende juurde ehitatud üüratu sanatoorium ja küla varjavad küll osaliselt vaate. Samas orus võib kõrgemal metsast leida mägede poegi, kes turiste ratsamatkale meelitavad. Kena seiklus maksis meile sada krooni päev inimese kohta.

Issõk-Kuli lõunakaldal Bakonbajevo külas elab lahe vanamees Sagombai. Tegemist on sealses mõistes jõuka mehega, kes püüab ja treenib kotkaid ning osaleb nendega demonstratsioonidel ja võistlustel. Meile näidati jahti hirmust ja kuumusest poolsurnud küülikule ja nirgitopisele, aga tõsiseid jahimehi ootab ta sügisesele rebase- või hundijahile. Jahil sattusime mägedes ehedasse jurtatalupidamisse. Vana kombe kohaselt ja arvestades, et peremehel oli sünnipäeva tähistamine juba ette alanud, veristati kaugelt tulnud külaliste auks üks väike armas kitsekene. Kõik tapmisest kuni söömiseni toimus pika seltskondliku üritusena. Pidusöök kestis hiliste öötundideni ja erilise maiuspalana pakuti lõpetuseks kumõssi ja puljongi kokteili. Eesti naistel oli väga raske viisakaks jäädes sellest ära öelda. Kõrgõzstanis on ilus igal pool, reeglina küll väljaspool linnasid ja erandina ka pealinna peatänaval taasiseseisvumispäeva paraadi eel. Kesk-Aasiale kohaselt on väga põnevad kohad turud. Aga sama lahedad on ka maanteeäärsed, kus on müügiks välja pandud nii tühjad kui ka täis purgid, ämbrid puuviljadega (väga maitsvad arbuusid, melonid, viinamarjad), mesi, plastpudelis bensiin ja autoõlid ning euroalused. Ise peavad kirgiisid oma riigi suurimaks vaatamisväärsuseks Issõk-Kuli järve. Igaüks, kellega oma käimistest rääkisime, pidas vajalikuks just seda kohta näha. Väliselt ja suuruselt on Issõk-Kul nagu Peipsi järv, sügavuselt küll tohutult suurem. Eestlase jaoks on suurimaks vaatamisväärsuseks ikka Kõrgõzstani tohutud mäed.

Autor: Veiko Vaade