Peidetud aarded ehk Hiiu Safran

Safrani tagasihoidlik uksesiltki jääb märkamatuks. Kes täpsemat juhatust vajab ? eksootiline Safran on tulnud kunagise hotell Lepido rasvalõhnalise pubi asemele.

Uuel kohal on oma klientuur juba olemas, esimesel katsel ma sinna sööma ei pääsenudki. Parajasti oli kokk ametis ühe ettetellitud laua roogade valmistamisega ja meid hoiatati, et enne kolmveerandit tundi ei saa nad meile midagi söödavat lauale tuua. Isegi leiba mitte ? ka seda on vaja küpsetada, aga kokk on väga hõivatud. Nii kaua ju ei suutnud tühja kõhuga oodata, läksime ära.

Teisel korral panin laua igaks juhuks ette kinni. Valmistusime pikemaks ootamiseks, aga suupisted tulid siiski paarikümne minutiga. Seekord sain aru, et tühine kiirustamine Safranisse ei sobi ? india toit vajab aega nii tegemiseks kui söömiseks. Menüüst saame teada, et kööki juhatab Põhja-India päritolu peakokk Manish Kumar. Tõmmu hindu, kes tellimusi vastu võttis, rääkis suurepärast eesti keelt. Suupisteks tellitud tandoori kana ja lambakebabi salatilisand ja kaste olid üpris igavad ja täiesti sarnased, kuid mitte halvad. Mõnu tuli koos pearoogadega: kohafilee karrikastmes, kana kookose-koorekastmes ja peakoka eri ? bakla?aan karrikastmes. Lisks chapati ja papadom ehk pannileib ja läätsejahuleib. Pärast eelroogi jätkub neljale kolmest põhiroast ja kahest riisiportsjonist küllaga. Kõik saavad proovida kõike, minu lemmikuks sai bakla?aan.

Magustoidu asemel tellime eksootilise tee. Ka tee pole siin tühiasi, selle valmistamiseks kulub siin paarkümmend minutit. Igatahes teepakiloputusvesi küll selle magus-vürtsika joogiga sugulane ei ole, siinne tee on ühtaegu nii magustoiduks, digestiiviks kui ka janukustutajaks.

Teenindus on mitte-euroopalikult aeglane ja leebe, ettekandja ülimalt teenistusvalmis. Restoraniruumi indiapäraseks maskeerimisega pole vaeva nähtud, kogu tähelepanu on toidul.