Alcatraz pakub müütide asemel ehedat elamust

USA sõjaministeerium otsustas 1907. aastal loobuda Alcatrazi kasutamisest kaitseehitisena ning rajada saarele sõjaväevangla kuuesajale kinnipeetavale. Viis aastat hiljem valminud vanglahoone oli oma aja suurim raudbetoonehitis ning tema kongide esimesed asukad needsamad mehed, kes selle ehitasid.

Alcatrazi kurikuulsus pärineb aastatest 1934?1963, kui saar muudeti eksperimentaalseks supervanglaks, kuhu koguti kokku kurjategijad, kes keeldusid allumast tavalisele vanglare?iimile. Neli ja pool aastat Alcatrazil veetnud Al Capone, George ?Kuulipilduja? Kelly ning mitmed teised seal viibinud kuulsused on oma legendaarsusega saarele lisanud romantilise ja müstilise aura.

Lause ?Welcome to the Rock?, mille Sean Connery kümne aasta eest vändatud filmis endise Alcatrazi vangina kuulsaks sõnas, on muutunud romantika ja murdmatuse müüti toitvaks sümboliks.

Kuigi poleks vist mõeldav, et sadamas turiste vastu võttev valvurimundris mees tervituseks midagi muud ütleks, asendub romantika kolmekorruseliste kambriridade vahel ringi kõndides kiiresti ängistusega.

Trellitatud akendest paistev lõunapäike toob reljeefselt esile seintelt kooruva värvi, silutud linadega voodid oleksid üksikkongide asukad justkui nüüdsama maha jätnud. Kõrvaklappidest kostev lärm, hõiked ja trellide kolin sunnivad unustama, et viimased vangid viidi siit mujale enam kui neljakümne aasta eest. Tänane külastaja võib astuda kartseriosakonna pimendatud kambritesse ning endale vaid ette kujutada kunagiste vangide kirjeldatud reaktsiooni, mis tekkis täielikus pimeduses veedetud päevadel ? pildirida, justkui kujutletav telepilt, millega aju püüdis ära hoida kottpimedas viibija lõplikku hullumist.

Üle jalutushoovi kõrge müüri paistab Golden Gate?i sild, millel sõitvad autod saadavad saarele aeg-ajalt päikesehelke. Siinsamas, kuid ometi kättesaamatus kauguses.

Millist piina võis tunda kümneks aastaks Alcatrazi määratud vang, nähes päevast päeva pulbitsevat suurlinnaelu San Francisco sadamakvartalis vaid paari kilomeetri kaugusel kaljusaarest? Endised vangid meenutavad ekskursioonilindil aastavahetusi kui kõige nukramat aega kogu saarel viibimise aja jooksul. Hämarates rõsketes kambrites pidid kinnipeetavad kuulama linna poolt puhuva tuulega saarele kanduvat d?ässmuusikat ja vabade inimeste juubeldamist uusaastapeol San Francisco jahtklubis.

Alcatraz ise muutus vaatamisväärsuseks juba kolmekümnendatel, kui saarel toimuvat sai kaldalt jälgida mündiga töötavatest pikksilmadest.

Praegu aga istub saare suveniiripoes laua taga Darwin E. Coon, üks viimastest veel elusolevatest Alcatrazi vangidest, ning annab soovijaile autogrammi oma mäletusteraamatusse.

Triviaalsena näivad teadmised osutuvad müütideks, legendideks ning hajuvad üksteise järel. Saare ümber ei ela inimsööjahaid, kes saarelt ujudes põgenemisel pääsemise võimatuks muutsid. Ühes paljudest Alcatrazi-romantikast inspireeritud filmidest ei pidanud Burt Lancasteri mängitud Robert Stroud, The Birdman of Alcatraz, saarel kunagi ühtegi lindu. Alcatrazil ei hukatud kunagi kedagi, sinna ei jäädud tavaliselt ka eluks ajaks, vaid 8?10 aastaks ? seniks, kuni ka kõige kangekaelsemad asukad leebusid.

Tasapisi haarab rohelus ja linnuriik enda valdusesse selle osa saarest, mida ei hoita turistidele vaatamiseks. Ülejäänu on elamus.

Laevad Alcatrazile väljuvad kailt number 41 San Francisco turistidest kihavas sadamakvartalis. Blue & Gold Fleet on ainus, kelle laevad tohivad saarel maabuda, tunniseid reise ümber saare ja Golden Gate?i silla alt läbi pakuvad sadamas ka paljud teised. Edasi-tagasipilet maksab 16 dollarit ning selles sisaldub ka elektroonilise ekskursioonijuhi kasutamine vanglahoones. Iga aasta külastab saart miljon turisti. Hooajal võib juhtuda, et Alcatrazile pääsemiseks tuleb pilet broneerida kuni nädal varem.

Autor: Andres Palm