Hobide kütkes ? postisaadetisi enam kui 206 riigist

Just niipalju kirju päevas sai Järvamaa põhjatipus Amblas elav Endel Pajula üsna sagedasti. ?Hiilgeaegadel moodustas minu kirjavahetus kohaliku postkontori päevasest postisaadetiste mahust ilmselt poole. Ning kuus kulus mul ainuüksi ümbrike ja markide ostmiseks pea paar tuhat krooni,? räägib Endel oma hobi ulatusest. Ilmselt peab ta oletus paika, sest nüüd, kui talle saabuvate ja tema poolt saadetavate kirjade hulk on kahanenud, pandi Ambla sidejaoskond lihtsalt kinni. Ehkki postkontori sulgemine tõi Endlile kingituseks vana postikoti ja trükimasina, valmistab fakt ise ikka rohkem kurbust kui rõõmu. Postkontoriga seoses meenub talle palju erilisi juhtumisi. Näiteks käis Pajula omi kirju enne postimajja viimist kohalikus apteegis kaalumas ja ajas sellega lõpuks proviisorid marru. Lahendus saabus siis, kui sidejaoskonda osteti elektrooniline kaal ja rahu oli jälle majas. Endel pole postitöötajatega siiski üksnes kiusu ajanud, vahel ikka ka sõbralikult läbi saanud. Ega muidu poleks Paide peapostkontori tegevdirektor Toomas Lont jaanuari keskpaiku tal kodus käinud, suurt kaustatäie kirju Endli kogust maakonnakeskusse kaasa viinud ning neist seal näitust teha lasknud.

Väljapanek maakonna peapostkontoris sai uhke: pea tosina suure vitriini jagu ümbrikke, millel enamasti peal mitmed templid ning hulgaliselt värvikirevaid marke. Nii mõnigi margikoguja, eriti see, kel floora ja fauna armas, sai neid ümbrikke imetleda, kadeduseuss sügaval hinges.

Valik oli tõesti lai: Burkina Faso, Horvaatia, Saint Helena saar, T?iili, Kookossaared, Island, Küpros, Pakistan, Jõulusaar, Niue. Rääkimata lähedastest Lätist, Leedust, Poolast, Skandinaavia riikidest. See oli vaid osa 206 riigist saabunud kirjadest. ?Tegelikult on mul kõikvõimalike riikide ümbrikke kui kärbsesitta, kes neid loendada jõuab,? on Endel oma kogu mahtu kirjeldades käre ja uhke korraga. ?Näituse valimi eripära on see, et kõigi nende kirjade adressaadiks on märgitud Endel Pajula.?

Ning ega nüüdki kõik eriskummaline vaatamiseks välja jõudnud. Nii näiteks on tal kogus postkaart, mida ehib tema enda näolapiga postmark, mis kustutatud Langikoski kalastusmaja eritempliga. Margilt on lugeda: ?Filatelisti E. Pajula, Suomi Finland, 1 luokka klass?.

Eriskummaline saadetis saabus Endlile mullu juulis Soomest. ?Raha eest saab kõike,? märgib Pajula muheledes. ?Erapostmargid pole Soomes mingi haruldus. Ainult et tavaliselt lubavad säärast luksust endale suured firmad, reklaamides nii ennast, korraldatavat messi või miskit muud.?

Seda, et üks ammustest tuttavatest ? Raimo Nevalainen Kotka linnast ? talle erilise kingituse valmistab, ei osanud Pajula aga uneski ette arvata. ?Sina saadad raha ja pildi sellest, mida tahad margil näha, Soome Post kujundab ning laseb trükkida,? teab ta nüüd öelda. Tema näopildiga margi kujundasid Susanna Rumpu ning Ari Lakaniemi.

Kuidas jõuavad kirjad Amblasse siis, kui riigis pole ees sellist sõpra nagu Soomes on Raimo? Näiteks Iraagist, Falklandi saartelt, Guatemalast ja Gröönimaalt?

Võimalusi on koguja sõnade kohaselt erinevaid. ?Saab ju panna kuulutuse mõne teise riigi lehte, et korjan neid ja neid marke,? selgitab ta. ?Kuid samas on piirkondi, kus pole õieti kirjaoskajaidki. Näiteks Douga saarel Malis elab ainult üks filatelist,? seletab ta edasi. Nii tuleb sageli ka teistsuguseid teid kasutada, et vajalikku ümbrikku koos postitempli ja margiga hankida.

Prantsuse Antarktikast sai Endel kirja tänu Belgia saatkonnas töötavale tuttavale prantslasele, kes lasi talle kirja läkitada. ?Ega säärane kunstlikult tekitatud kiri ikka õige ole, aga kui tahan kõiki maailmas leiduvaid riike täis saada, mis siis ikka teha,? pihib Endel.

Variante on veel. Näiteks võib mööda ilma ringi rännates iseendale kirju saata. ?Ka see pole huvitav,? tunnistab Pajula. Alati on võimalik proovida lihtsalt õnne ? ümbrikusse tuleb pista dollar ning lähetada internetist hangitud aadressil kiri, milles kaasas vagur soov, et saaja saadud raha eest margi ning ümbriku ostaks ja need lähetajale postitaks.

?See on viimane võimalus, mida filatelistid siiski vahel kasutavad. Minule pole aga ükski säärane kiri tagasisidet toonud,? sõnab ta. Endel usub, et kirjad kaovad ka tänapäeval üsna sageli, tõenäosus on seda suurem, kui roheline rahakupüür kirja sees.

Pärast lühikest iseendaga arupidamist meenub Endlile veel üks võimalus. ?Kui tõesti kuidagi teistmoodi ei saa, vali internetist soovitud maa postiteenistus. Kirjuta neile, et härra nii ja naa, olen huvitatud teie maa postmarkidest, kust neid osta. Nemad peavad sulle vastama, ilmselt mõtlevad veel, et nüüd on mõne rikkuri õnge otsa saanud, kes hunnikute viisi nende marke ostab. Sinul on vastuskirjaga aga vajaliku riigi postitemplid käes.?

Pajula kogumiskirg ei piirdu siiski üksnes iseenda nimele saabunud kirjadega. Ühesuguse õhinaga korjab ta vanu postitempleid, postkaarte, marke, ümbrikke, münte ? mida kõike tema arvukates kollektsioonides ei leidu. ?Mu põhikogu moodustavad vanade postitemplite jäljendid, kõik, mis olnud Eesti alal kasutusel,? lausub ta ja otsib välja oma viimase saagi, väikese koltunud kirjaümbriku, mis saadetud 12. märtsil 1943 Koeru valda Abaja külla Ristiku tallu Lonni Antonile. Kiri on kustutatud templiga, millel saksakeelne tekst Postzweigstelle Ambla. ?Olen aastakümneid Amblas elanud, aga selline sattus mulle pihku esimest korda,? imestab ta isegi. Õnneks leidub veel miskit, millega kogenud kollektsionääri üllatada.

Autor: Kaarel Aluoja