Kelgusõit on ajavõit!

Lumised väljad ja nõlvad pakuvad koeraomanikele isemoodi lusti ? miks mitte oma sõpra kelgu ette rakendada ja teha üks lõbus sõit?

Minu esimesed kogemused kelguveost pärinevad lapsepõlvest, mil üritasin rakendada Salvo kelgu ette äärmiselt flegmaatilist looma nimega Pontu. Pontu oli tõeline maajõmm, keda ei liigutanud paigast ei vorst ega muu maius. Eriti kole oli elukas, mis järgi lohises ning sugugi maha ei jäänud, kelk nimelt. Läbi häda pisikesed sõidud lõpuks õnnestusid, aga trajektoor pidi olema alati sirgjooneline, sest kurve Pontu ei tunnistanud.

Tõsisemaid katsetusi kelguveost nägin umbes aasta tagasi Keilas, kus kohaliku koerteklubi eestvõtmisel oli korraldatud spetsiaalne kelgupäev kõikidele huvilistele. Kohal olid malamuudid, saksa lambakoerad, vesikoerad ja palju muid koeri. Üldjuhul sobib kelguvedu suuremat tüüpi täiskasvanud koertele. Et oleks väljakujunenud luustik ning koer jaksaks vedada.

Kelguveoks on olemas spetsiaalsed rihmad, mis kinnituvad koerale nii, et koormus jaguneks ühtlaselt. Esimesed trennid peaksid piirduma koerale harjumatute rihmade proovimise ja nendega liikumisega. Edasi tuleks tasapisi harjutada kelguga, et koer ei ehmataks, kui kolisev kaadervärk seljataga liikvele läheb.

Kui koer on eelnevaga juba harjunud, siis lisada kelgule järk-järgult raskusi ? pisike liivakott, väiksem julgem laps jne. Alguses oleks hea, kui keegi kõrvalt koera juhiks. Juhtija saab dikteerida tempot ning hoida koera tähelepanu soovitud tegevuse juures. Niiviisi etapihaaval proovides jõuab lõpuks soovitud tulemuseni ? mõnus kelgusõit koerarakendis on kogemus omaette. Proovige järgi!

Ramses ehk õige nimega Basil von der Ganerb tuli Saksamaalt Eestisse möödunud talvel, aasta ja kaheksa kuud vana. Kelgu ette panime ta võrdlemisi kiiresti sest meie teine koer ? saksa lambakoer Lotta oli juba staa?ikas kelguvedaja. Siis polnud nii suure koera jaoks korralikke trakse saada nagu praegu. Esialgu aitasid isemeisterdatud rihmad, hiljem õnnestus ka korralikud traksid osta. Esimestel kordadel panime kelgule minu lasteaialapsest poja Kristen Oliveri, et pisut harjutada. Õige pea oli ta aga nõus vedama ka suuremaid ja kogukamaid tegelasi. Viimaste jõulude ajal said mitmed täiskasvanudki kelgusõitu teha. Igatahes andis enne alla kelk, mis üle 90kiloseid mehi vedades ära väsis. Ramses sai hakkama. Vahel oli raske kelku liikvele saada, kuid kui see juba tehtud, läks edasi libedamalt. Väga pikki maid pole koertega sõitnud, paar kilomeetrit vast kõige rohkem.

Üldiselt meeldib mu koertele kelgu ees lipata. Alati peab aga ettevaatlik olema, et ? näiteks allamäge sõites ? kelguga koerale jalgadesse ei sõidaks. See võib parimal juhul koera hirmutada, aga kõige halvemal juhul koera väga tugevalt vigastada. Ja tühja kelku ei meeldi neil vedada tõenäoliselt kelgukolina pärast. Kindlat trenniaega meie talvede juures on raske maha panna, sõidame ikka siis, kui lund ja mõnusat ilma on. Libeda teega on koeral raske joosta, sügava lumega vilets rasket kelku vedada.

Autor: Signe Pärt