Raskel ajal tuleb teha veidi raskemaid otsuseid

Ülesandes tegi välisminister hüpoteetilisele diktaatorliku riigi siseministrile ettepaneku riigipöördeks. Siseminister pidi lahendama olukorra, teadmata täpselt, kas see pole lihtsalt presidendi katse tema lojaalsust proovile panna.

Alar Tamming valis parimaks Ann-Mari Alveri vastuse, kes proovis lahendada diktaatorile truuks jäämist koos inimsõbralikumaks riigiks muutmise võimalusega. Lisaks on tal väga huvitav varuvariant, mis eeldab veelgi suuremate repressioonide korral ise riigipöörde läbiviimise alustamist. Ja kui siseminister on sisemiselt veendunud riigisüsteemi ebaõigluses, peakski ta hoopis ise riiki pöörama.

Reeli Lume vastusevariandis meeldis emotsionaalse intelligentsuse kaasamine ja püüe mõlemaid üle kavaldada.

Tamming oleks ise lähtunud oma sügavamatest veendumustest: ?Kui ma mõistan süsteemi inimvaenulikkust, teeksin panuse välisministrile. Kui eeldan provokatsiooni, pakuksin talle kokkulepet. Siseministrina teaksin kindlasti paari välisministri luukeret, mille abil saab välja pressida lisainfot. Kui tegemist oleks tõsise katsega diktatuur hävitada, tuleks üritada ära kasutada ajalooliselt tekkinud moment, riskides oma elu ja saatusega.

Diktaatorlikud riigijuhid ei vali ministreid läbipaistval konkursil. Seega tuleb kõnealuses ülesandes eeldada, et siseminister on valitud diktaatori lähiringist. Sõprade hulgast. See lisab veel ühe dilemma ? reeta tuleks inimene, kellega on sõber oldud üle veerandsaja aasta.

Kaalukausil on diktatuur versus demokraatia ning sõbra reetmine ühe ministrist kolleegi õhutusel.

Lisafaktor ? kui jääda lojaalseks praegusele juhile, on tulemuseks senise olukorra jätkumine. Kui minna kaasa muutustega, on suhteliselt tõenäoline, et ebaselget infot jaganud välisministrist võib saada uus diktaator.

Kui kogu senine töö siseministrina on olnud vale, oleks ilmselt õigem viga tunnistada, kuid mitte osutuda poliitiliseks tuulelipuks.

Endise süsteemi kõrgel ametnikul ei tohiks olla kohta uues, demokraatlikus süsteemis ? seega oleks õige võimalik langus vastu võtta sirge seljaga.

Üheks ülesandes toodud eelduseks oli, et siseminister ei pea kehtivat riigikorda õigeks. Taas eeldades head sidet diktaatoriga ? tema poole jäämine ning tema toetamine ei peaks tähendama mitte ainult isiklikku edutamist, vaid ka sisulist võimalust riigiasju inimsõbralikumaks kallutada.

Enesele ja oma senisele tegevusele ja juhile lojaalseks jäämine säilitab kriitilises olukorras eneseusu ning kätkeb võimalusi ka riigi üldise olukorra parandamiseks. Turvalisuse tagamisest rääkimata.

Tagavaravariant: Kui diktaator reageerib lojaalseks jäämisele senise või veelgi inimvaenulikuma süsteemi kehtestamisega, ei peaks veerandsada aastat siseministri tööd teinud ning riigi jõustruktuurid määranud juht diktaatori kõrvaldamisega hätta jääma. Raske aeg nõuab raskeid otsuseid.

Kõigepealt pean mainima, et toodud näide on väga kurioosne ja sellist tänapäeva tsiviilühiskonnas vaevalt ette tuleb. Tegemist on lihtsalt olukorraga, kus isik peab otsustama, kas jätkata oma 25 aastat kestnud kohusetundlikku käsutäitmist, või astuda re?iimile vastu ja teha kannapööre, kusjuures ta pole ka kindel, mida temalt tahetakse.

Sellisel juhul oleks kõige targem lähtuda seisukohast, et nii see salakaval välisminister kui ka diktaatorist president ja ka too siseminister ise on ju eelkõige ainult inimesed. Nad on lihtsalt saanud siin elus erinevad rollid, mille on kunagi valinud ja mida peaksid jätkama, et enda heaolu teenida. Rolli täielik ümbervahetamine on seotud väga suure riskiga, aga võib ka ennast ära tasuda.

Arvata võib, et kui see nn riik nii mäda on, pole siseminister ainuke, kes sellest aru on saanud ja kes selle eest vastutab. Võimalik, et president isegi on oma diktatuurist tüdinud ja ootab juba endamisi mingit pööret. Kuna olukord riigipöördeks ei saa lihtsalt iseenesest üleöö tekkida, vaid omab ka teatud eelnevaid märguandeid ühiskonnast, siis võib see olla ka valitsuse kavalalt väljamõeldud meetod, millega ta tahab oma meeskonna lojaalsust kontrollida.

Miks ta just valis välja välisministri, kes peab kontrollima siseministrit, on aga siiski kummaline, sest presidendi usaldus peaks ikkagi olema suurem siseministri suhtes, kuna temast sõltub ju rohkem siseriiklik julgeolek. Seega peaks arvestama, et asi võib olla kontrollimises, ning mitte jätma hoiatamata presidenti, kuid mitte ka tõmbama enda kaela pealekaebaja kuulsust.

Mõttekas oleks teha oma presidendile mingil suvalisel ettekäändel viisakusvisiit ja muu hulgas mainida rohkem naljatoonis, et välisminister plaanib riigipööret. Jätta selline mulje, et ta ise seda küll ei usu ja seda kaasa ei teeks, kuigi ta on tüdinud sellest diktaatorlikust re?iimist ja usub, et tõenäoliselt see kaua ei kesta, kui ta mingeid järeleandmisi ei plaani. Sellisel juhul jääb tolle presidendi otsustada, kui tõsiselt ta asja võtab, ja ka kontrollitav peaks ta näoilmest selgust saama. Nii et ta peaks nad mõlemad üle kavaldama ja ennast erapooletuks jätma.

Kui too välisminister järgmisel päeval vastust nõudma tuleb, siis on tal juba see olemas.

Siseministril tuleb teha valik, mida on tal kummagi variandi puhul võita või kaotada.

Minister on selgelt senisest olukorrast võitnud. Ühinedes vandenõuga, satub tema heaolu ja karjäär nii või naa küsimärgi alla. Võimalus edasi liikuda on nii ühinemise kui ka mitteühinemise korral.

Tihtipeale ei too ülalt algatatud riigipöörded kaasa paremat olukorda kui seni, pigem asendub üks diktatuur uue ja hullemaga. Siseministrile kui sisestabiilsuse tagajale ei ole see soodne areng.

Diktaator on eakas. Samuti pole esimeses nooruses siseminister. Seetõttu pole tema karjäär nii või naa enam kuigi pikk. Kaugel pole ka võimalus evolutsiooniliste arengute läbi olukorda parandada. Diktaatori haare lõdveneb ja ka tema võib oma päevade lõpus püüda jätta paremat jälge ajalukku.

Diktaatori surma puhul on suurem võimalus võim haarata, kuna pole selget jõukeskust vastas. Sündmuste loogika ja ülesandes olevad sisemised vastuolud ei toeta minu meelest siseministri vandenõuga ühinemist. Ühinemise plussid jäävad mitteühinemise omadest vähem kaalukaks. Ühinemise miinused tunduvad kaalukamad mitteühinemise omadest.