Sund-FIEstamine viib raha riigieelarvest mööda

Äripäeva toimetuse seisukoht, mis taunib palgatöötajate sunniviisilist muutmist füüsilisest isikust ettevõtjateks, väärib täielikku toetust.

Äripäev toob õigesti esile tõ-siasja, et palgatöötaja sundimi-ne ettevõtjaks on formaalne ega oma midagi ühist tegeliku ettevõtlusega. Üha rohkem esineb juhtumeid, kus tööandja survel registreerib end FIEks inimene, kelle töös ei toimu sisulist muudatust. Nii nagu varemgi, teeb ta päevast päeva tööd endisel töökohal (samas ettevõttes ja samal kohal, kus ta seni oli ametis palgatöölisena). Ta ei otsusta ise, millist tööd, kellele, millal ja millise tasu eest teeb, vaid jätkab töötamist tööandja töövahenditega ja tema pideva vahetu juhendamise all.

Seega ei jäta töö tegemisega seonduvad asjaolud kahtlusekübetki, et säilib kõige tavalisem tööandja ja palgatöötaja suhe. Kuna aga paber kannatab kõike, on ametlikult tegemist ettevõtjaga.

Sund-FIEstamise ohtlikkus ja kahjulikkus ühiskonnale ei avaldu selles, et üks ettevõte püüab konkurente sulitembuga üle trumbata. Üksikjuhtum ehk ei väärikski käsitlemist, paraku on tegemist epideemiaga, mida võiks võrrelda HIVi/AIDSi levikuga. Mäletatavasti ei pööranud riik ka sellele pahele vajalikku tähelepanu ja ärkas alles siis, kui kontrolli alt väljunud olukord oli ühiskonnale jõudnud tekitada kahju.

Suurtükist varblaste tulistamisena mõjub ka Tööandjate Keskliidu idee katta ravikindlustuse eelarves haigutav puudujääk FIEde sotsiaalmaksu tõstmisega. Sund-FIEstamise esmane põhjus on tööandjate surve, kellele ei meeldi töötajate palgalt makstav sotsiaalmaks. Teiseks ei ole parimalgi tahtmisel võimalik 60 000 ettevõtja (jutumärkides või ilma nendeta) sotsiaalmaksu suurendades tagada ligi 1,3 miljonile ravikindlustusega hõlmatud inimesele normaalsel tasemel kindlustuskaitset ja talutava pikkusega ravijärjekordi.

Libaettevõtjaks sunnitud inimeste sotsiaalne turvalisus langeb märgatavalt. Nagu lehes esile toodud, kaotab selline töötaja puhkuse ja puhkusetasu, rääkimata lepingu lõpetamise hüvitistest. Lisaks peab ta kandma riske, millest tema tegelik tööandja vabaneda soovib.

Raske on välja mõelda midagi veel küünilisemat kui Äripäeva artiklis kirjeldatud ?vabaduseargument?, mida töötajaid FIEks sundiv ettevõte seejuures kasutab: ?Eesti Post on alati jätnud võimaluse valida teine tööandja, kui inimene ei taha FIEna posti vedada.? Tsiteeritud seisukoht on sama demagoogiline ja elukauge nagu väidegi, et töösuhetes on töötaja ja tööandja võrdses seisus. Teadliku hämamise tagant paistab eeslikõrvadena välja soov iga hinna eest varjata või pisendada ebaõiglust ja ülekohut, mida selline ?ebavõrdne abielu? endast tegelikult kujutab.

Vähe sellest, näidates rohelist tuld trikitamisele ettevõtjastaatusega, soosib riik (jäägu lugeja otsustada, kas põhjuseks on lühinägelikkus, pahatahtlikkus või kitsas ja hetkeline grupihuvi) enese petmist ja raha kantimist riigieelarvest mööda.

Ees ootab ebameeldiv pohmelusest ärkamine. Vähegi arvutada oskav inimene saab aru, et kümned ja sajad tuhanded idee kohaselt ennast jõukaks tegevad ja kaaskodanikelegi tööd andvad ?ettevõtjad?, kes maksavad sotsiaalmaksu 700 kroonilt kuus, ei suuda endale isegi rahvapensioni välja teenida. Seega peab riik neile vanaduses sõna otsese mõttes peale hakkama maksma.

Autor: Harri Taliga