Kaks kolmandikku Eestis toodetud mööblist rändab piiri taha

Euroopa Liidu kogu mööblitööstuse väärtus vähenes 2003. aastaga umbes 3,5% ehk 76,8 miljardit eurot. Sektori langus toimus peamiselt ELi riikide nõudluse vähenemise ning traditsioonilistele väljaspool ELi asuvatele turgudele toimuva ekspordi languse tõttu.

Peaaegu kõikidel ELi vanade riikide mööblitööstustel olid 2003. aastal negatiivsed trendid. Kogu eksport väljapoole ELi vähenes enam kui 4%. Kasvavad turud väljaspool Euroopat olid Venemaa ja Norra.

Sellel taustal tundub, et 2004. aastal ELiga liitunud riikides toimub kiire areng. Tegelikult käib vana ja uue Euroopa vahel armutu võitlus turgude jagamise pärast. Uute ELi riikide tootmisvõimsused ületavad tuntavalt nende oma tarbimisvajadused, mis põhjustab nende vajaduse võtta vanadelt Euroopa tootjatelt nende turuosa.

Eesti mööblitööstus ei ole Euroopas kaugeltki punase laterna rollis, kasvult jäi meie mööblitoodang alla vaid Slovakkiale ja Bulgaariale. Mööblit toodeti Eestis 275 miljoni euro väärtuses, sellest eksporditi 77%.

Põhilised ekspordimaad olid Soome ja Saksamaa, suurenes eksport Inglismaale ja Norrasse. Soome mööbliimpordist moodustas Eesti mööbel 2004. aastal ligi viiendiku. Samas on nii suurtel turgudel kui Venemaa ja Ukraina mööbli eksport peaaegu olematu. Viimaste puhul oleme maha maganud oma geograafilise edu võimaluse.

Ei saa alahinnata ka koduturu kiiret kasvu. Eesti mööbli siseturg kasvas 2004. aastal oletatavalt ligi 6%, mis on neli korda kiirem kui Soomes. Seda põhiliselt küll kodumööbli arvel, kus keskmine ost ühe elaniku kohta jäi siiski alla 60 euro. Kuigi see on Baltimaade kõrgeim näitaja, jääb ta kordades alla Soome ja Rootsi tarbija ostukogusele.

Eeldada, et mööbli tootmine Eestis jääb atraktiivseks eelkõige just tänu madalale tööjõuhinnale, on lühinägelik. Tööjõu osakaal mööblitööstuse lisandväärtuses on praegu vanas Euroopas ligi 60% kõrgem kui Eestis. Samas puudub meil tööjõu hinnas ja kvaliteedis oluline edufaktor Ida-Euroopa ja teiste Balti riikide ees.

Kuna enamik saetööstust on Eestis Põhjamaade suurte kontsernide käes, siis on oht, et Eesti sõltumatud saetööstused suretatakse välja. Välismaine suurtootja aga ekspordib suures osas oma toodangu, seega võib kohalikku mööblitootjat hakata kimbutama toormenappus.

Siin ei too lahendust ka lisatoorme otsimine Venemaalt, kuna oht, et Põhjamaade metsatööstuskontsernide investeerimishuvid võivad ka sinna liikuda, on praegustes oludes saanud reaalsuseks.

Peame otsima uusi konkurentsieeliseid. Kõige olulisemaks võiks nimetada tootlikkust, mida võib pidada Eesti mööblitööstuse konkurentsivõime põhiliseks edufaktoriks. Keskmine tootlikkus on praegu Eesti mööblitööstuses 425 000 krooni töötaja kohta aastas. Parimatel ettevõtetel küündib see kuni 700 000 kroonini töötaja kohta. Soomes on vastav näitaja kuni kolm korda kõrgem. Selleks, et tootlikkust tõsta, peame investeerima, ja mitte vähe (pikaajaliselt 6?8% käibest) ja koos riigiga tõstma oluliselt kutseõppe ja tehnilise kõrghariduse kvaliteeti.

Mitte vähem oluliseks tuleb pidada ettevõtete spetsialiseerumist ja ettevõtetevahelise allhankesüsteemi käivitumist, mis tooks kaasa kulude kokkuhoiu mitmes valdkonnas. Eriti tähtis on see eelkõige kodumaisel kapitalil põhinevate ettevõtete jaoks, kelle investeerimisvõime on oluliselt madalam kui suurkontsernidel.

Tervikuna on Eestil raske konkureerida suure puidusektoriga riikidega (Poola, Venemaa, Leedu) ilma ettevõtetevahelise tiheda koostööta ja riigi toeta.

Praegu on Eesti puidusektor, sealhulgas mööblitööstus, üks vähestest tööstusharudest, mis tasakaalustab riigi negatiivset väliskaubanduse bilanssi. Sellepärast tuleks seda sektorit õigustatult pidada riigi üheks prioriteetsemaks tööstusharuks.

Autor: August Kull