Halb õhuvahetus suitsuruumis häirib ka mittesuitsetajaid

Suitsetamisruumi õhu korralikuks puhastamiseks on vaja läbimõeldud ventilatsiooni.

Vastavalt 1. jaanuaril 2001 jõustunud tubakaseadusele on suitsetamine enamikus siseruumidest lubatud vaid selleks eraldatud ja spetsiaalselt märgistatud ruumis või alal. Suitsetamiseks eraldatud ruum või ala peab olema alarõhuline, et vältida õhu liikumist suitsetamisalalt mittesuitsetamisalale. Seaduse jõustumise hetkel asutustes suitsetamiseks sobivad kohad enamasti puudusid.

Tänase seisuga on seadus kehtinud juba üle nelja aasta, nõuded on kõigile teada. Paraku pole kõik lahendused andnud soovitud tulemust. Tihti on hädas nii suitsetajad, kes kohati sunnitud käima lausa gaasikambri tüüpi ruumides, kui ka mittesuitsetajad, kuna segav on suits ikkagi ruumides.

Kõigepealt tuleb uurida, kui uurida palju on potentsiaalseid suitsetamisruumi kasutajaid. Ruumi ei tasuks väga suureks ajada, vaid pigem teha kaks või kolm eraldi ruumi. Hea oleks, kui see püsiks mõne aja päevast ka tühjana.

Tubakaseaduse järgi peab suitsetamisruumi õhuvahetus olema vähemalt 8,4 liitrit sekundis ruutmeetri kohta. Kogemused on näidanud, et seda on ilmselgelt vähe, meie naabrid soomlased kasutavad suurust 20 liitrit sekundis ruutmeetri kohta ning erialastel seminaridel on pakutud sobivaks isegi suuruseks isegi 30.

Enne kui asuda suurendama õhuvahetuse kiirust ruumis, tasuks siiski üle vaadata konkreetse ruumis ventilatsiooni printsiip.

Suitsetamisruumides tuleks võimaluse korral kasutada nn tõrjuvat õhuvahetust, mille korral sissepuhkeõhk (värske õhk) antaks ruumi alatsooni ja väljatõmme (saastunud õhk) toimuks ülevalt. Sellega on tagatud suurema jao saastunud õhu ühesuunaline liikumine väljatõmbe suunas.

Tavalistes kontorites kasutatav nn segunev õhuvahetus, kus sissepuhe ja väljatõmme asuvad ruumi laes, pole väikestes suitsetamisruumides kõige sobivam.

Olemasolevasse hoonesse suitsetamisruumi rajades peab teadma, millisesse süsteemi tohib ühendada suitsetamisruumi väljatõmmet ja kuidas see süsteem töötab.

Väljatõmmet planeerides ei tohi unustada ka sissepuhet: kui puudub korralik õhu juurdevool, lakkab mingi aja pärast ka väljatõmme. Kui üldises süsteemis toimib rootorsoojustagastiga agregaat, tuleb suitsetamisruumi väljatõmbe ühendamist üldisesse süsteemi vältida: suits kandub uuesti tagasi sissepuhkeõhule ja koos sellega ruumidesse ning võib tekitada ebameeldiva olemise.

Suitsetamisruumis peab säilima vähemalt osaline (tubakaseaduse järgi vähemalt 25%) ventilatsioon kogu ööpäeva jooksul sõltumata sellest, kas ruumi kasutatakse või ei.

Suitsetamisruumide puhul ei tasuks ära põlata ka õhupuhasteid.

Odavaimad mudelid töötavad mehaaniliste filtreerimise põhimõttel, kallimad on kombineeritud mudelid, mis kasutavad õhu puhastamiseks muuseas spetsiaalseid UV-lampe. Mehaaniliste puhastite efektiivsust suitsetamisruumides ei julge garanteerida, küll aga annavad hea tulemuse kombineeritud seadmed. Efektiivseteks lisavahenditeks suitsetamisruumides on osutunud ka õhuionisaatorid. Olemasolevate ruumide olukorra parandamiseks on veel üks huvitav lahendus ? desinfitseerimine.

Desinfitseerimiseks kasutatav suits ei kahjusta ühtegi pinda ega eset. Protsess võtab aega ca 8?10 tundi ja ei vaja mingit erilist ettevalmistust. Eriti hea on see ruumides, kus on renoveeritud ventilatsioonisüsteem, ent halb lõhn vanast ajast endiselt ruumis.

Autor: Allan Suurkask