Milline on mõistlik säästukuur?

Võimalus hakata mingi vajaliku mahu ja kvaliteediga teenuse eest maksma 4% vähem ? nagu rahandusminister Taavi Veskimägi ette paneb ? on iseendast tore asi, millest ükski täie mõistusega inimene ära ei ütle. Kuivõrd on teada, et meie avalik sektor on ülemäära suur ja ebaefektiivne, peaks eesmärk olema suurepärane.

Paraku jääb üles küsimus, kuidas siis ikka tagatakse, et kõik vajalik ka tehtud saab. Mis alusel saab loota, et dieedile pandud ministeeriumid muutuvad ratsionaalsemaks ja kuidas seda kontrollida? Ehk lükatakse neis osa vajalikke ettevõtmisi dieedi tõttu lihtsalt edasi ja senine raiskamine jätkub?

Kartuseks on alust, sest sõnades oleme kogu aeg võidelnud raiskamise vastu, aga sellele vaatamata on meil asutusi, mis elavad ministri sõnul viimase piiri peal, ja ka neid, kes lahedalt. On huvitav, milliste kriteeriumide järgi selle üle nüüd otsustama hakatakse?

Teisalt, kas on üldse analüüsitud, kui palju on valdkondi, mille alafinantseeritus on kaasa toonud suuri tulevikukulutusi? Äkki polegi meil avalike kulutuste maht riigi ülesehitamiseks liiga suur?

Sõltumatute, s.o mitte propagandaasutuste uuringud näitavad ühemõtteliselt, et avalike kulutuste suurus ei avalda riigi arengukiirusele kaugeltki alati negatiivset mõju. Negatiivne mõju on neil üksnes siis, kui kulutatakse ülemääraselt ebaefektiivse riigiaparaadi ülalpidamisele või valedel eesmärkidel. Seevastu on suuremad kulutused haridusele, tervishoiule ja infrastruktuurile reeglina arengule kasuks. Ka pole riigi väikese laenukoormuse korral mõne uue laenu võtmine ühemõtteliselt negatiivne. Arvestades meie senist laenukoormust ja stabilisatsioonireservi kasvu, pole midagi kohatumat kui Eesti ja Kreeka võrdlemine.

Kuivõrd üksi valitsemis­kulude arvel kaht miljardit kokku ei hoia, on alust karta, et praeguse eelarvestamise tehnoloogia juures hakkab pakutud dieet paratamatult kujutama endast hübriidi muruniitjaga pügamisest ja sellisest raiumisest, kus lendavad küll laastud, aga ei lange ükski palk.

Me ei tohi kokkuhoiutuhinas unustada, et on rida valdkondi, kus meil võimekus ja vajalik rahastamine sama hästi kui puuduvad ja just see on paljude murede peamine põhjus. Üks neist on majandusanalüüs. Ettekujutuse sellest, kui kallis ja oluline see on ja kui vähe saame loota mujalt sisse ostetud kompetentsile, saime Eesti Raudtee erastamisel. Ühe näite saime aga alles hiljuti ? suhkrutrahvide saaga. Me ei suutnud analüüsida oma otsuste hinda isegi sellises küsimuses, kus olime tingimused ise must valgel alla kirjutanud.

Leon Glikmanil on tuline õigus, kui soovitab tavapärase pimehääletamise asemel hakata kaaluma, milleks üks või teine seadus hea on, mis tagajärgi kaasa toob. Tegelikult poleks sellist soovitust vaja, seda nõuab valitsuse reglement. Aga kuivõrd Eesti on eiranud tõsiasja, et kaubanduspoliitika ja kontroll reeglitest kinnipidamise üle on ääretult tähtsad, ja pole moodustanud oma huvide kaitseks vajalikku meeskonda, polnud ka võimalik, et meie nõrk hääl pääsenuks kõlama. Rääkimata vajaliku poliitika õigeaegsest rakendamisest.

Paraku pole kaubandus ainus koht, kus me ei arvesta reaalse maailmaga ja võtame otsustamisel aluseks kujutelma, milline maailm meie arvates peaks olema.

Nii näiteks ei arvestata Eestis, et kulutuste kokkuhoiuks ja normaalse elukeskkonna tekkeks vajab iga maa riigi tasemel maa- ja asustuspoliitikat koos nende elluviimiseks vajalike instrumentidega. Meil aga läheb kõik hetkehuvidest lähtuvalt oma rada. Tulemus on ratsionaalsest suurem nõudlus teedeehituse ja ühistranspordi dotatsiooni järele. Ja vaatamata suurematele kulutustele on kommunaalmajandus ja sotsi-aalne infrastruktuur ebarahuldavas seisus. Pidevalt raisatakse raha ja aega.

Dieedi korral jääb omaette küsimuseks, kuidas saab Riigi­kogu veenduda, et neile esitatud eelarve vähendab just raiskamist ja suunab ressursid sinna, kuhu vaja. Saavad nad ju eelarve oma käsutusse seletus-kirja kujul, mida kasutatakse paljudes riikides asja vastu huvi tundvate kodanike teavitamiseks. See on kõlbmatu materjal otsuste langetamisel, kui otsustajad pole just lausa selgelt­nägijad.

Kurb on see, et 2006. aasta eelarve arukaks tasakaalustamiseks enam head lahendit pole ja rahandusminister on kõiges selles ise kõige vähem süüdi. Eelarve koostamist peetaksegi Eestis eeskätt raha ametkondade vahel jagamise protseduuriks, mitte eesmärkide ja valitsusprogrammide rahastamise protsessiks. Nii jaotame ka täna raha nagu muretul stagnaajal ? lähtudes saavutatud tasemest koos kokkuhoiuülesandega.