Euroopa Sotsiaalfondi raha jagamise müüdid

Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) tööhõivesüsteemi projektide kohta on Eestis hakanud liikuma müüdid enne veel, kui projektitegevus hoo on sisse saanud. Tõukefondide rakendamise süsteemi sissetöötamisel ei saanud teiste ELi liikmesriikide kogemusi täielikult üle võtta, kuna erinevad on nii riiklikud õigussüsteemid kui ka arendamist vajavad valdkonnad. Nii ongi algusraskustest tulenevad väärtõlgendused kiired levima. Korrigeerin 25. veebruari Äripäevas esitatud fakte ESFi toetuste jagamise süsteemi kohta.

ELi struktuurivahendite jagamise protsess on läbipaistev ja lähtub nii Euroopa Komisjoni kui ka Eesti õigusaktidest. Kui projektile on rahastamise otsus tehtud, ei saa seda kindlasti muuta vastavalt poliitilisele suvale. Raha juhusliku jagamise välistab ka fakt, et süsteemi koordineeritakse pikaajaliste arengukavadega, milles on riiklikud vajadused ning ühtlasi ka erinevate institutsioonide funktsioonid täpselt määratletud. Erinevate ministeeriumite ja allasutuste rollide jagamisel on järgitud kohustuste lahususe printsiipi, mille kehtivust kinnitab justiits­ministeerium. Projektide tasandil on rahastamise aluseks konkreetsed kriteeriumid ja reeglid. Projektide juhtimiskulud (sh personali- ja majanduskulud) on tööhõivesüsteemi projektides keskmiselt 11?15%, mistõttu on alusetu ka süüdistus, justkui raha läheks peamiselt projektipersonali ülal­pidamiseks.

ELi tõukefondide rakendamisse on Eestis kaasatud pea kõik ministeeriumid ja nende allasutused. Administratiivülesannete täitmiseks on tõuke­fondide rakendamisega tegelevatel ministeeriumitel kasutada tehniline abi, mida tuleb taotleda samamoodi nagu kõiki teisi tõukefondide vahendeid. Seega saab euroraha kasutada vaid Euroopa Komisjoni heaks kiidetud tegevuste täide viimiseks. Oluline on ka fakt, et ministeerium saab raha küsida vaid nendeks tegevusteks, mida on ise valmis 25% ulatuses toetama. Lisaks kehtib struktuuri­rahaga ümberkäimisel lisanduvuse printsiip: üheski abiga kaetud valdkonnas ei tohi riigieelarvet vähendada. Struktuuriabi on kõigele sellele lisaks, mida riik on senigi teinud ja toetanud. Seega pole ministeeriumitel võimalik eelarve­raha struktuurifondide vahendite arvel kokku hoida.

Niisiis on kontroll ESFi rahakasutamise üle mitmekordne, kontrolliahel pikk ning toetuse väärkasutamise võimalus viidud miinimumini. Lisaks jälgib Eestis euroraha kasutamise vastavust nõuetele rahandusministeerium, kellel on makse­asutuse roll: ühtki ülekannet ei tehta rahandusministeeriumi nõusolekuta.

Kahjuks on aga ESFi meetme 1.3 rakendamisel kohati tekkinud tõrkeid väljamaksetega. Peamise põhjusena võib esile tuua osapoolte erinevad tõlgendused kulude põhjendatuse osas. Samas on palju probleeme tekitanud Eesti otsus väiksematele sihtasutustele ja MTÜdele vastu tulla ning lubada omafinantseeringuna mitterahalist panust: avaliku sektori kaasrahana (mis on eeldus 75?80% ESFi raha saamiseks) on lubatud nt maavalitsuse ruumide kasutamine projekti­tegevuste korraldamisel. Igapäevases töös tuleb ette teisigi kulude tõestamisega seotud keerukaid olukordi ning nende lahendamine nõuab tõhusat koostööd kõigi osapoolte vahel. See on uus olukord kõigile ning seetõttu on tõrked algusjärgus igati mõistetavad.

Euroopa Komisjon planeerib järgmisel programmi­perioodil Euroopa Liidu tõukefondidest raha jagamise süsteemi põhjalikult reformida. Nii muutubki aastatel 2003?2017 muu hulgas ESFi rakendamine Eestis oluliselt. Kõik ettepanekud järgmise süsteemi tõhustamiseks on teretulnud.

Autor: Marge Mõisamaa