Aasta sündmus ? papagoilaskmine ja maikrahvi valimine!

Tähistajateks olid saksa soost kaupmeeste ühendused Suurgild ja Mustpeade Vennaskond. Pidu oli seotud kevade saabumise ja pikast paastuajast tingitud piirangute lõppemisega. Nii papagoilaskmine kui ka maikrahvi valimine toimus ülestõusmispühade ja nelipühade vahelisel ajal.

Linnu- ehk papagoilaskmise võistluse põhimõte seisnes selles, et võistlejad lassid kõrge ridva või posti otsa kinnitatud linnukujulise märklaua pihta ning võitjaks osutus see, kel õnnestus lind alla lasta. ?Papagoi? oli puidust ja eredate värvidega kirjuks võõbatud, et ta kõrge posti otsas seistes täpsuslaskuritele paremini nähtav oleks. Linnu pihta lasti ammust, raudnooltega. Linnuvarras oli üsna pikk, nii et linnu allalaskmise ülesanne polnud kergete killast.

Linnuvarras ehk papagoipuu ei seisnud oma kohal aasta läbi, vaid see pandi püsti spetsiaalselt pidustuste ajaks. Tallinnas oli üksainus linnuvarras, mida üksteise järel kasutasid kõik papagoilaskmises mõõtu võtvad korporatsioonid, püstitades selle tippu iga kord uue märklaua. Laskevõistlus toimus mõnel väljaspool linnamüüre asuval platsil, ajalooallikate andmetel lasti nii Suure kui ka Väikese Rannavärava ees ja Jaani seegi veski läheduses.

Papagoilaskmise kombe tõid endaga kaasa Pühalt Maalt naasnud ristisõdijad. Esimesed laskmised peeti tõenäoliselt Loode-Euroopas Flandria ja Prantsuse linnades.

Papagoilaskmise võitja tituleeriti kuningaks. Tallinnas oli laskurite kuningaid igal aastal koguni kolm, sest papagoilaskmisi korraldasid nii Suurgild kui ka Mustpeade Vennaskond ja üheskoos veel Kanuti Gild ja Olavi Gild.

Laskurite kuninga tiitliga ei kaasnenud mitte ainult kuulsus ja linnarahva imetlus, vaid ka esemelised auhinnad. Kuningale anti spetsiaalsed tunnusmärgid, mida ta kandis laskeplatsilt tagasi linna suunduval paraadil ? hõbedast amb või hõbedast papagoi või mõlemad. Hõbedast ja tihti üle kullatud papagoi oli rändauhind. Hõbeamb kinnitati kas kuninga mütsi või kapuutsi külge. Hõbelind riputati kas ketiga kaela või kanti seda kepi otsa kinnitatuna. Kuningaks saamisega kaasnesid ka muud privileegid. Liivimaa linnadest sellekohaseid teateid säilinud ei ole, aga mujal Euroopas vabastati laskurite kuningas näiteks terveks aastaks maksudest ja teistest kodanikukohustustest, talle oli pidustustel reserveeritud aukoht ja jooke sai ta tasuta. Ta võis avalikes kohtades relvi kanda ja järgmise aasta laskevõistlustel oli tal au sooritada esimene lask.

Papagoilaskmisele ja rongkäigule järgnesid joodud, mis kestsid mitu päeva. Kuningas pidi omal kulul korraldama korporatsiooni liikmetele banketi. Näiteks Tallinna Mustpeade Vennaskonnas kehtis reegel, et võitja pidi teistele välja tegema kaks head oinast, kolm sinki, vaadi õlut ja neli juustukera.

1522. aasta Tallinna Mustpeade ettekirjutustes on kirjas, mida tuli papagoipeoks muretseda: 18 vaati head õlut, seise lammast või oinast, sinki, suitsuvorsti ja keelt, mitmeid vürtse, mandleid, rosinaid, leiba, mett. Söömise ja joomise kõrval oli laskejootudel põhiliseks meelelahutuseks muusika ja tants. Siin anti ka üle kuningale mõeldud auhind.

Varsti pärast papagoijootude lõppemist toimus järgmine väga populaarne pidustus ? maikrahvi valimine ja sellega kaasnevad joodud.

Maikrahvi valimine kuulus suve, täpsemalt maikuu saabumisega seonduvate kommete hulka. Varaseimad teated maipidustuste kohta keskaegses Euroopas pärinevad 13. sajandi esimese poole Itaaliast, Inglismaalt ja Prantsusmaalt. Inimesed tavatsesid ?ratsutada maisse? ? mindi lähedal asuvasse metsasalusse ja toodi sealt endaga kaasa rohelisi puuoksi. Seda nimetati mai sissetoomiseks või ka suve sissetoomiseks. Hiljem muutus pidustuste oluliseks osaks maipuu ülesseadmine külades ja linnades. Korraldati roheliste puuokstega rongkäike, tantsiti ja lahutati vabas õhus muud moodi meelt.

Pidustuste peakangelaseks oli suve või maikuud kehastav isik, kes kandis eri maades erinevaid nimetusi, kuid enamasti oli selleks mõni valitsejatiitel ? krahv, kuningas või lord. Maikrahvi roll kogukonna ajutise liidrina piirdus suures osas esindusfunktsioonidega. Tal oli keskne osa pidustuste raames toimuvates rongkäikudes ja bankettidel. Tihti pidi maikrahv või suvekuningas kas ise pidusöögi korraldama või seda vähemalt suures osas finantseerima.

Maipidustusi pidasid Euroopas eri ajastutel kõik ühiskonnakihid ? nii aristokraadid, vaimulikud, kaupmehed, käsitöölised, kooliõpilased, teenijad kui ka talupojad. Keskaegsel Liivimaal oli maikrahvi valimine kuni 1540. aastani kaupmeeste korporatsioonide pärusmaa. Pärast reformatsiooni jõudis maikrahvi valimise traditsioon aga ka alama rahva hulka.

Maikrahvi valimise päev oli kas 1. mai või sellele kõige lähem maikuu pühapäev. Maikrahvi joodud toimusid aga kas nelipühade ajal või pärast seda.

1470. aastast pidasid Suurgild ja Mustpeade Vennaskond maipidustusi üheskoos.

Pidustused toimusid väljaspool linna mõnel lagendikul, kuhu koguneti ratsa. Keskaegses Tallinnas valisid maikrahvi järgmised isikud: Suurgildi oldermann ja tema kaks kaasistujat, üks bürgermeistritest ja mõned raehärrad ning eelmise aasta maikrahv. Maikrahviks võis saada kas Suurgildi liige või ka mustpea ehk siis nii bürger kui ka sell. Maikrahviks saamine sõltus suuresti isiku sotsiaalsest staatusest, tema perekondlikest sidemetest, varanduse hulgast ning korporatsioonisisesest positsioonist.

Maikrahvi vanusel polnud mingit tähtsust. 19. sajandil valitses küll romantiline kujutelm, et maikrahv pidi olema noor ja nägus, aga ajalooürikutest selgub, et nii see tegelikult ei olnud. Tallinna maikrahvide reas on igasuguses vanuses mehi, mitmed üle neljakümne või viiekümne aasta vanad. Kaupmeeste kui hansalinnade eliitklassi jaoks oli ideaalseks maikrahvi kehastajaks isik, kes põlvnes auväärt perekonnast ning oli piisavalt edukas ja jõukas kaupmees, et korraldada pidustuste keskpunktiks olev uhke bankett.

Suurt rõhku pandi maiparaadile. Maikrahvi saatsid paraadil kaasratsutaja ja marssal. Kokku koosnes kaupmeeste ratsaparaad näiteks 1541. aastal 70 ratsanikust. Enamik maikrahvi saatjaskonnast oli relvastatud, kanti tulirelvi, hellebarde ja muid sõjariistu. Oluline osa paraadides oli ka pillimeestel. Trompetihelid kuulutasid maikrahvi ja tema kaaskonna linna saabumist ja saatsid paraadi läbi tänavate. Saksamaal ja Skandinaavias oli kombeks, et maikrahv kandis peas rohelistest puuokstest ja lilledest põimitud pärga. Mõnel pool mujal kandis maikrahv ehitud vööd või väärismetallist märki.

Aksessuaarid pidid maikrahvi pealtvaatajate jaoks äratuntavaks tegema ning rõhutama tema kuninglikkust. Üldse aimati maiparaadiga järele kuninglikke tseremooniaid: näiteks maikrahvi pärgamine imiteerib kroonimistseremooniat ning maikrahvi ja tema kaaskonna ratsarongkäiku saab võrrelda kuningate ja vürstide või ordumeistrite piduliku saabumisega linna.

Tõenäoliselt aitasid maipidustused kaupmeestel ka rõhutada oma korporatsiooni grupiidentiteeti, ühtsust ja ühiskondlikku positsiooni ning toonitasid selle liikmete kuulumist linna sotsiaalse eliidi hulka. Igal aastal demonstreeriti maiparaadil oma uusi mantleid või keepe, mida kanti kogu järgneva aasta vältel. Maikeep oli kaunistatud mõne lille või puuoksaga ja igal aastal valiti selleks erinev taim.

Maikrahvi valimisele ja tema pidulikule linnasaabumisele järgnesid joodud. Jootusid organiseeris ja viis läbi kaks nn shaffer?it. Õlu moodustas 40 protsenti peo rahalistest kulutustest. Peale kohaliku õlle osteti Hamburgi õlut ja reinveini. Lihatoodetest oli alati laual loomalihast praad, singid, suitsuvorstid ja keeled. Magustoiduks söödi kooke, pähkleid ja õunu. Väljaminekute hulka kuulus ka pillimeestele, kokale, pagarile, nõudepesijale ning teenritele makstav tasu, samuti hobuste rentimisele ja peosaali kaunistamiseks mõeldud rohelistele puuokste muretsemisele kulunud summad. Raha tuli valdavalt osavõtumaksudest, mida koguti Suurgildi liikmetelt ja mustpeadelt, ning külalistelt. Maikrahv pidi tava kohaselt maksma kuni poole peo korraldamiseks vajaminevast rahast. 16. sajandi teisel veerandil pidid maikrahvijoodud kestma vähemalt kaks päeva.

Suurgild ja Mustpeade Vennaskond valisid maikrahvi ja pidasid maijootusid 1550. aastate teise pooleni. Pärast Liivi sõda kaupmeeste korporatsioonid seda pidustust enam ei korraldanud.