Demokraatia loidus Maailmapangas

Maailmapanga president James Wolfensohn lahkub ametist ja maailma kõige olulisem arengut toetav organisatsioon saab varsti uue juhi. Valik on eriti tähtis praegu, mil lõpuks hakatakse tunnistama kolmanda maailma vaesust kui meie suurimat probleemi.

Uueks Maailmapanga presidendiks on esitatud USA asekaitseminister Paul Wolfowitz. Tema nimetamine Maailmapanga presidendi kandidaadiks tekitab kogu maailmas suuri vaidlusi. Isegi kui kokkulepe lubab USA presidendil Maailmapanga juhi nimetada, sõltub organisatsiooni edukus teiste usaldusest. Wolfowitzil ei ole väljaõpet ega kogemust finantsturgude majanduslikus arendamises.

Maailmapanga nimetamine ?pangaks? pisendab selle tähtsust ja rollide mitmetahulisust. See laenab riikidele raha mitmesuguste projektide kindlustamiseks ja kriisidest väljumiseks. Maailmapank on kogu maailmas mänginud ja mängib üliolulist rolli konfliktijärgses ülesehitustöös.

Samuti annab pank toetusi ja madala intressiga laene vaeseimatele riikidele, eriti hariduse ja tervishoiu tarbeks, ja nõustab neid riike arengustrateegiate osas. Sageli ütlevad panga kriitikud, et mõnikord on IMFi ja Maailmapanga antud nõuanded eksitavad. Kindlasti oli see tõsi 1980ndatel ja 1990ndate alguses, kui domineeris parempoolne ideoloogia, tootes ühe lauaga löödud ettekirjutusi, mis nõudsid erastamist, liberaliseerimist ja makroökonoomilist stabiilsust (tähendab hindade stabiilsust), pöörates vähe tähelepanu tööhõivele, õiglusele või keskkonnale.

Termin ?pank? on väärnimetus teiseski mõttes: kuigi Maailmapank pöördub oma liikmete kui ?aktsionäride? poole, saab seda vaevalt erapangaks nimetada. Maailmapank on ülemaailmne avalik institutsioon. Aga kuigi G7 riigid, mis pangas hääletamisel domineerivad, deklareerivad kõik pühendumist demokraatiale ja heale valitsemistavale, haigutab nende sõnade ja tegude vahel kuristik. Kogu rahvusvaheliste institutsioonide liidrite valimisprotsess on anakronism, mis õõnestab nende tõhusust ja teeb G7 riikide demokraatiale pühendumisest pilkeobjekti.

Seda 60 aastat tagasi kehtestatud protsessi raamib kokkulepe, et Maailmapanka juhib ameeriklane ja IMFi eurooplane. Ameerika president valib pangajuhi ja Euroopa otsustab kollektiivselt IMFi juhi valimise üle, kusjuures teine pool rakendab vetot ainult siis, kui kandidaat on täiesti vastuvõetamatu. USAs peab kõik tähtsamad presidendi poolt ametisse nimetamised kinnitama senat. Kuigi tagasilükkamised on haruldased, on veto panemise protsess oluline presidendi jaoks, kes teab, millise piirini ta minna võib. Maailmapanga presidendi ametissemääramine ei sõltu aga isegi Kongressi kuuldavõtmisest.

Kuidas saab võtta tõsiselt nõuannet demokraatlike reformide läbiviimiseks, kui seda andvad mitmepoolsed institutsioonid ei rakenda ise samu avatuse, läbipaistvuse ja osaluse standardeid, mida nad toetavad? Miks peaks Maailmapangale uue presidendi otsimine piirduma ameeriklastega? Miks toimub see suletud uste taga? Kas need rahvusvahelised avalikud institutsioonid ei peaks otsima parima kvalifikatsiooniga inimest, hoolimata tema rassist, religioonist, soost või rahvusest?

On aeg, et G7 riigid oma demokraatlikku retoorikat tegevusega toetaksid. Paljud astusid Bushi vastu välja, kui ta Iraagi sõda õhutas. Neil oli õigus olla skeptiline USA kinnituste suhtes massihävitusrelvade vahetu ohu kohta.

See, mis nüüd mängus on, ei ole vähem tähtis: miljardite kolmanda maailma inimeste elud ja heaolu sõltuvad globaalsest sõjast vaesusega. Õige kindrali valimine selles sõjas ei kindlusta võitu, kuid vale valimine suurendab läbikukkumise võimalusi.

© Project Syndicate, 2005, www.project-syndicate.org

Autor: Joseph Stiglitz