Toompea pusle paneb kokku Edgar Savisaar

Toompeal puhkenud võimumängude võtmetegija on Keskerakonna esimees Edgar Savisaar. Uue valitsusliidu üheks osapooleks saab Keskerakond, kuid Savisaar jääb pigem varju. Ta eelistab peaministriametile Tallinna linnavolikogu esimehe ametit.

Savisaarel ei õnnestuks valitsusliidu moodustamisel mängida esimest viiulit kolmel juhul: a) justiitsminister Ken-Marti Vaherile umbusaldust avaldanud 54 saadikut käituvad ka uue valitsusliidu moodustamisel kui üks mees; b) valitsuse panevad paika Res Publica, Reformierakond ja Isamaaliit; c) senine valitsusliit jätkab. Kõigi nende kolme variandi puhul jääks Keskerakond opositsiooni.

Need kolm nimetatud stsenaariumi ei ole tõenäolised. Varianti a nimetatakse vikerkaarevalitsuseks. Ei ole aga olemas jõudu, mis sunniks koostööle Reformierakonda, Rahvaliitu, Isamaaliitu, Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda ja sotsiaalliberaale.

Viimaste päevade avaldused näitavad, et Ivari Padari juhitavad sotsid üritavad koguda populaarsust end Reformierakonnale vastandades. Padarlased loodavad saavutada edu Savisaare kunagist taktikat kasutades. Keskerakond vastandas astmelise tulumaksu ideega end Reformierakonnale ja see oli mõlemale erakonnale kasulik. Ainus eesmärk, mis Ansipit ja Padarit ühendab, on valitsuskriisi viimine erakorraliste valimisteni.

Mõlemal parteil on erakorraliste valimiste toimudes head võimalused enda positsiooni parandada. Vikerkaarevalitsuse puuduseks on selle liidu ebastabiilsus. Asudes juhtima laiapõhjalist koalitsiooni, ootaks Ansipit mõne aja möödudes Juhan Partsi saatus.

Ka Isamaaliidu, Res Publica ja Reformierakonna või siis senise võimuliidu jätkamine ei ole reaalne. Kuna paremerakonnad konkureerivad ühtedele ja samadele valijatele, siis pole neil kasulik ühises valitsuses olla.

Edgar Savisaar suudab pakkuda Reformierakonnale ja Res Publicale aga just seda, mida kahe parempoolse partei omavaheline koostöö ei paku. Nimelt turvalisust. Koostöö Keskerakonnaga lubab stabiilsemat valitsemist.

Keskerakond on praegu nagu rikas pruut, keda Res Publica ja Reformierakond teineteise võidu kosida üritavad. Kumma neist Savisaar valib, sõltub sellest, kumb teeb talle suuremaid järeleandmisi. Kolmanda võimuliidu osalise leidmine pole ka keeruline, sest Riigikogus on neid, kes erakorralistele valimistele minna ei soovi. Näiteks endised keskerakondlased ja Rahvaliit.

Keskerakonnal on vaja tulla võimule kogu riigis, sest see aitab möödunud aastal lõhenenud erakonnal uue viisikuga väljakule tulla (tõenäoliselt saab Keskerakond uues valitsuses viis ministrikohta). Savisaarel on vaja täita tühimik, mis tekkis pärast Keskerakonna lõhenemist, kui eksministrid Mikser, Kreitzberg, Tõnisson, Marrandi, Õunapuu jt Toompeal akna alla istusid ning end sotsiaalliberaalideks kutsuma hakkasid. Ministriamet on see, mis aitab laiemale üldsusele tundmatute keskerakondlaste populaarsust kasvatada.

Kas aga ka Savisaarest võib saada järgmine peaminister? Savisaar ise vastas sellele küsimusele kuu aega tagasi järgmiselt: ?Kaugel ei ole need ajad, kui peaminister tuleb Keskerakonnast. Kas see on aga Edgar Savisaar või mitte, eks seda aeg näitab. Mina olen juba peaminister olnud ja üldiselt ma püüan hoiduda kaks korda sama reha peale astumisest. Mis ei tähenda seda, et ma ei võiks olla järgmine Keskerakonna peaministrikandidaat? (vt intervjuud ?Savisaar: Ansip koondab vägesid Partsi vastu?, ÄP 23.02.2005).

Ma ei usu, et Savisaarel on praegu ambitsiooni saada peaministriks. Ta lepib sellega, kui Keskerakond saab Toompeal võimule, aga peaminister tuleb mõnest teisest erakonnast. Näiteks Reformierakonnast.

Arvestades Riigikogu koosseisu, on oht, et praegu kokku pandav koalitsioon ei pruugi korraliste valimisteni püsida. Seetõttu ei ole mõtet Savisaarel vabatahtlikult püssirohutünni otsa istuda. Talle piisab Toompeal toimuva ning ka pealinnas toimuva juhtimiseks Tallinna volikogu esimehe kohast.