Kunstnikud kapist välja!

Ado Lill kougib oma wrap'i seest jalapenorõngaid ja tunnistab siiralt: "Üle 24aastased modellid mulle ei sobi!" Kõik tulised kettad kokku korjatud, tõuseb kahvel Ado käes ja maandub siis minu taldrikus. Koos söömine avab inimest rohkem kui viisakas jutuajamine kohvikus. "Paistab, et sa polegi selline snoobkunstnik," küsin imestunult, meeleldi kõik teravad viilud endale jättes. "Vist mitte," kõlab vastus.

Järgneb lugu, kuidas Ado aastaid tagasi, kunstnike ühisateljees, korda armastava Paul Alliku kõrvale joonistama sattus ning kohkunult Alliku pedantliku paralleelsusega sätitud, ühtlase teritusega pliiatsirida seiras. "Ta valis pliiatsi. Alustas modelli ninast ja lõpetas sama tõmbega varvaste juures!" Kiidame mõlemad härra Alliku joonistusannet, teades, kui raske on raivojärviliku üksjoonega tabada mitmest liikmest koosnevat keha. ERKI (praegune Kunstiakadeemia) ettevalmistuskursused jäid Ado ainsaks ametlikuks kunstiõpinguks. Hirmust, et "mind nagunii vastu ei võeta", jäigi ERKIsse astumata, kuigi hiljem selgus, et õppejõud Alex Kütt talle omasõnutsi suisa kohta hoidis. Vene sõjavägi aga tahtis pagemist, seepärast astus Ado Tartu juurasse ning töötas pärast lõpetamist aastaid kunstnike liidu juristina. Seda nii kaua, kuni ta ise tunnustatud maalijana liidu auväärsetesse ridadesse pääses!

"Mis sul siis vanemate modellide vastu on?" pärin edasi. "Ma ei tea, lihtsalt ei sobi. Ükskord ma mõtlesin, et proovin vanemat ja kogukamat naist. Aga ... mmm ... ta ei mahtunud lõpuks mul lihtsalt pildile ära. Sain aru, et selle ruudu asemel (Ado viitab seinal rippuvale maalile) peaks mul olema veel kolm sama suurt lõuendit selle kõrval." Naeran südamest. Loomulikult on noor, sile, veel gravitatsiooni poolt rikkumata keha plastiline nagu savi ning graatsiline kui panter. Kas oma naine armukadedaks ei muutu? Ausalt öelda, ei kujuta ette, mida tunneksin, kui mu mees päevad läbi ilusa noore naisega ühes pisikeses ruumis on. "Pigem on modellid kadedad, kui uue võtad. Ma ei tea küll, miks, sest see on ju puht töösuhe. Ainult selles piiris tuleb seda ka hoida, sest muidu pole enam võimalik joonistada," vastab juristi diplomiga kunstnik.

"Beatrisse," hääldab Ado lihtsa maamehelikkusega peenikest nime, "oli tõeliselt huvitav modell." Ajan sõna lausumata silmad punni. "Ja-jah, mul õnnestus tema tuhkatriinu-lugu kõrvalt näha. Ta poseeris mulle aastaid tagasi. Tund maksis kuskil nii 3 rubla. Temast kohe õhkas mingit naiselikkust. Ta astus uksest sisse ja see polnud nii, nagu kõik teised naised..." jääb Ado mõtisklema, ilmselt silme ees mingid hetked ja lõhnad. "Kujutad ette. Ta mehel oli kõvasti raha ja ta ostis Beatrice'ile uhke punase BMW, mille uks avanes poolenisti põrandasse vajudes. Tal oli kaunis firmamärgiga punane kleit. Küsisin siis nalja pärast, et kas ta ka punast pesu oma auto ja kleidiga harmoneerumiseks kannab. Ilma pikemalt mõtlemata kergitas Beatrice keset tänavat oma kleiti. Oligi punane!"

Mõistan Ado vaimustunud pajatust punasest kooslusest. Tema pildid polegi muud kui värv. Oma hilispuberteedist mäletan selgelt tema maale, mis harilikus Eesti porigammas kirkalt ja eredalt paraaditsesid. Need maalid oma suuruse, julguse ja küllasusega on mul olnud silme ees aastaid kui pitser. Pikki aegu ainult abstraktseid maale maalinud, on vaimustav, et samasuguses värvikülluses on ta modellid paberilt lõuendile jõudnud.

Kuulan veel itaaliafilmilikult kõlavaid lugusid Ado Lille modellidest, neid jookseb ilma "jatkuu..." vaheta. Ilmselt oleks tal ka annet filmistsenaariumite peale.

Nokin taldrikult paar jalapeno-viilu, mis Ado sinna kuhjanud on. Huuh! Paljalt need ikka süüa ei kõlba. Ado saadab mind mööda nagisevat kitsast puutreppi, paari vaimuka lause saatel, alla.

Kas julgus on ainult heroiliste sõjameeste lisavarustus? Just julgus on see, mida Ados imetlen. Lihtne tahtmine lahti lasta kindlast ning kõndida üle kõikuva rippsilla, et näha, mis toimub teiselpool jõge. Vahel vist lausa peab ka hea töökoha ja haridusega inimene endalt küsima, et kas see siiski on kõik, mida ma elult oodanud olen. Vahel vist peab astuma välja oma mugavuse kapist, hingama sõõmukese värsket õhku. Ootan huviga, millal mu mehaanikainsenerist sõber oma esimese maalinäituse kokku paneb.

"Kas sul mõni lemmikkoht ka on?" pärin. Ilma pikema ootamiseta tuleb vastuseks: "Jah, New York. Mõnusalt suur koht, kõik mahub ära. Seal ei sobigi mingeid väikseid maale teha."

Ta torkab mulle näppu noore inglanna maalialbumi. Imetlen Ado nooruslikku huvi kõige uue suhtes. Kes ütles, et kunstnikud on enesesse tõmbunud rahvas?!

Autor: Kamille Saabre