Tõnu Tramm • 20. september 2005 kell 22:00

Biodiisel loodetud kokkuhoiuefekti kütuses siiski veel ei andnud

Biodiisel loodetud kokkuhoiuefekti kütuses siiski veel ei andnud

Üleöö üles-alla liikuv kütusehind paneb järjest rohkem inimesi mõtlema diiselmootoriga auto peale, mis, tõsi küll, on reeglina veidi kallimad, kuid mis samas kulutavad märgatavalt vähem kütust. Palju räägitakse ka biodiislist, kuid vähesed on seda katsetanud, sest ametlikult ei ole seda kusagilt osta, ja et pole veel selge, mis saab biodiisli aktsiisist, ei ole sel ka veel hinda.

Äripäeval õnnestus Viljandimaal Holstres eksperimentaalkorras biodiislit valmistavast ettevõttest kümmekond liitrit biodiislit hankida, et proovida, mis juhtub, kui seda tavakütusega segada. Nagu selgus, jäävad biodiisli põlemisomadused (vähemalt kõnealuse kütuse korral) siiski tavakütusele veidi alla, küll aga pole põhjust kahelda tema heades määrdeomadustes. Seega tuleb leida sobiv vahekord. Biodiisli tootja Olev Tomson peab ise sobilikuks 5%-list vahekorda. Äripäeva katse segada biodiislit tavakütusega vahekorras 1/5 (20%) näitaski, et kütusekulu kasvab tavakütusega võrreldes keskmiselt 0,25 liitri võrra 100 km kohta. See pole küll suur erinevus, kuid siiski.

Lisaks huvitas meid, kas Eestis müüdavatel diislikütustel on vahe või mitte? Valikusse võtsime Neste, Statoili ja Dio diislikütused ning katsetasime ka varianti, kus lisasime ühele nn doonoriks võetud kütusele omakorda tanklas müüdavat kütuselisandit.

Erinevate kütustega sõites selgus, et Statoili diisel suutis hakkama saada kõige ökonoomsemalt, järgnes Dio koos kütuselisandiga, siis Dio ilma lisandita ja Neste diiselkütus. Biodiisliga segatud Dio diislikütust kulus 200 km etapil kõige enam. Kui parima tulemuse saavutanud kütusega saab 60liitrise paagitäiega sõita 911 km, siis kehvima tulemusega kütusega 859 km ehk 52 km vähem. Samas on testitud kütuste hinnavahe täpselt selline, et kilomeetri hind tuleb sisuliselt sama.

Selge on, et kütusekulu võrdlemine liikluses on üsna riskantne ettevõtmine ja absoluutselt õiglast tulemust saavutada on väga raske, kui mitte võimatu. Möödunud aasta kevadel ette võetud analoogses bensiinide võrdluses esile kerkinud erinevused andsid siiski innustust ning otsustasime sama asja ka diislikütustega läbi teha. Et tulemus oleks võimalikult adekvaatne, seadsime endale sama ranged eeltingimused kui eelmisel korralgi: auto peab läbima ühe kütusega vähemalt 200 km, läbitav teekond peab olema kõikide kütustega täpselt sama, teeolud, ilmastikutingimused, auto raskus jms samuti, rääkimata kiirusest, millega teekond läbitakse. Kui kusagil tuleb mingil põhjusel hoogu maha võtta või seisma jääda, tuleb seda teha igal korral, täpselt sama koha peal. Jne, jne.

Täielikult ei ole võimalik ka nõnda erinevusi välistada. Kui ikka ühel korral jääb metsaveok ette koperdama ja hooga mööda sõita ei saa, ei saa me sama autot järgmisel korral ka parima tahtmise korral sama koha peale kunstlikult tekitada. Kellegi taga sõites on aga tuuletakistus väiksem ja ka kütusekulu madalam. Et aga selliste ootamatuste arv võimalikult madalale viia, valime testisõiduks Tallinna?Pärnu maantee, seda põhjusel, et Tallinna?Narva maanteel, kus neljarealist teed kõige enam, kestavad suured remonditööd. Otsustame startida linna servast, Maksimarketi lähedalt, sõita 100 km Tallinnast välja ja siis uuesti tagasi.

Kütusekulu mõõdame seegi kord Volvoga, sedapuhku XC90ga, millel 185 hj ja 2,4liitrine R5 diiselmootor ja mis oma kogukama kere tõttu peaks kütusekulu erinevused paremini esile tooma. Volvo pardakompuutri täpsus sai mullu järele proovitud ja selles pole mingit alust kahelda. Oluline, et see näitaks nii keskmist kui ka hetke kütusekulu ning et autol oleks peal püsikiiruse hoidja. Kui teel satuvad ette piirkonnad, kus kiirus on piiratud kas 70 või 50 km/h, ei kiirenda me uuesti mitte jala all asuva gaasipedaaliga, mille surve võib olla iga kord erinev, vaid elektrooniliselt püsikiiruse hoidjat kasutades.

Esimest ringi alustame Statoili kütusega, mis maksis tol hetkel veel 13.50. Ilm on ilus, tuult ei ole. Kellaaeg on üsna hiline ja erilisi takistusi ei näi ees olevat. Stardime Pärnu maanteel Maksimarketi juurest, pardakompuutri kõik näidud ära nullitud, jälgime piinliku täpsusega paigaltvõttu (kiirendame enne käiguvahetust täpselt 3000 pöördeni jms), fikseerime ära koha, kus saavutame täiskiiruse (spidomeetriosuti järgi 110 km/h) jne. Lühidalt, lisaks kütusekulu mõõtmisele kaardistame ära kõik detailid, et neid saaks järgida ka järgmistel kordadel.

Vahetult pärast Kanama risti satub aga ette veoauto, mis sõidab täpselt 90 km/h. Ehkki meil oleks seal lubatud sõita 100 km/h, otsustame riskide maandamiseks püsikiiruse hoidja panna 90 km/h peale ja esimesed 100 km läbida 90 km/h (sest me ei tea kui palju veokaid veel ette võib jääda). Mis sest, et selle otsusega tõmbame endale igaks järgnevaks korraks kaela kaasliiklejate pahameele, kes ei suuda kuidagi aru saada, miks üks uus Volvo maastur neil jalus koperdab. Pahameele leevendamiseks tõmbame nii paremale teeserva kui võimalik ja anname suunatuledega märku, kui on ohutu mööda sõita. Näib, et kaasliiklejad mõistavad meid ning paljud isegi tänavad meid pärast möödumist ohutuledega.

Keskmine kütusekulu on esimesel 25 kilomeetril

7,1 l/100 km kohta, mis 50 km peal on tänu aeglasemale sõidule langenud juba 6,5 l peale (igati tubli tulemus Volvolt, sest tehniliste andmete järgi on tema maanteekulu 6,8 liitrit). Sealt edasi langeb kulu veelgi, jõudes 100 km ehk ümberpööramise koha juures veidi enne Pärnut 6,3 liitrini 100 km kohta.

Tagasitee. Sedapuhku sõidame juba täpselt nii nagu liiklusmärgid näitavad. Enam ontlikumat liiklejat pole võimalik ilmselt sellelt teelõigult leida ja Volvo numbrimärk ? 535 AUS ? õigustab ennast igati. Tegemist on üdini ausa ettevõtmisega. Tallinna naastes on keskmine kütusekulu kiirema sõidu tõttu tõusnud 6,7 liitrile, mis kõigi vaheetappide peale kokku teeb 200 km

keskmiseks kuluks 6,59 l/100 km ja kilomeetri hinnaks 89 senti.

Enne teise ringi algust oleme eelmise kütuse nii otsakorrale sõitnud kui vähegi võimalik ja südame põksudes veereme Kadaka tee ja Akadeemia tee ristmikul asuvasse Dio automaattanklasse. Dio kütus maksab 13 krooni ja 25 senti. Stardime samast kohast Pärnu maanteel ning juba esimeses kontrollpunktis ehk 25. kilomeetril näitab pardaarvuti 0,2 liitrit suuremat kulu, kui oli Statoili kütuse puhul. Ilm ja muud tingimused on samad, välja arvatud õhutemperatuur, mis on langenud u 5 kraadi võrra. Mootori töötemperatuur on aga sama ja selle arvele ei tihka küll erinevust kirjutada. Vahepeal erinevus Statoili kütusest kahaneb, kuid kogu teekonna vältel jääb lõpuks 0,16 liitri juurde. Arvestades, et Dio on ka odavam, on rahaliselt erinevus sisuliselt olematu.

Kui kütuseosuti taas nullis ning ka pardaarvuti näitab allesjäänud teekonna pikkuseks null kilomeetrit, veereme tagasi samasse Dio tanklasse Akadeemia teel. Lisame diislikütusele ca 20% Viljandimaalt hangitud biodiislit ning täpselt kõiki enese kehtestatud reegleid järgides stardime samast kohast ja samasuguse kiirusega. Juba esimene kontrollpunkt näitab, et vahe on täiesti olemas. Tavalise Dio diislikütusega võrreldes on kulu omakorda 0,2 liitrit suurem, 50 km pärast isegi 0,3 liitrit. Tallinna naastes saame keskmiseks 6,98 l/100 km kohta ehk ligi 0,33 liitrit 100 km kohta enam kui tavalise Dioga.

Järelikult väljendub kõnealuse biodiisli kasutegur eeskätt kahes teguris: esiteks paremad määrdeomadused, mis sobilikus vahekorras aitavad vähendada mootori energiakulu, mis on vajalik n-ö iseenda käitamiseks. Ehk analoogne efekt paljude kütuselisanditega. Kui teda aga juba rohkem panna, siis põlemisomadused kahanevad ja määrdeomaduste paranemisest saadav efekt hakkab kaduma. Kütusetootja 5% jutt tundub olevat igati usutav.

Teine nüanss on muidugi hind, mida veel ei ole, aga mis loodetavasti jääb tänu aktsiisisoodustusele siiski tulevikus odavamaks kui tavakütus. Oletame kasvõi näiteks 10 krooni liiter. Sellisel juhul oleks vaatamata veidi kõrgemale kütusekulule kõnealuse ?kokteili? kilomeetri hind 88 senti km, ehk madalamgi kui testis parimat tulemust näidanud Statoili diislikütusel.

Kui see hind oleks sama, mis nn doonorkütusel Diol, oleks kilomeetri hind juba 93 senti, s.o pea sama palju kui poest ostetud kütuselisandiga sõites. Aeg näitab, kui heaks biodiisel tulevikus arendatakse.

Olles kolm ringi ära teinud, tekib painajalik soov saada teada, kuidas mõjutab sama kütust, millele just äsja olime lisanud biodiislit, ametlikult müügil olev kütuselisand. Mõeldud, tehtud! Lähimast tanklast leiame CRC diislikütuse lisandi, mis peale kütusekulu alandamise hoolitseb ka selle eest, et mootor muutuks puhtamaks, vesi kütusest eemaldatud jms. Muide, mootorit puhastavaid omadusi väidab biodiisli tootja olevat ka katsealusel biodiislil, kuid paraku on neid omadusi antud testis mõõta niikuinii võimatu.

64 krooni maksev lisand sisse kallatud, lisame sellele täpselt samast tanklast juba kolmandat korda Dio doonorkütust ja võtame taas kursi Pärnu poole. Kuna peamine kokkuhoid tuleb väidetavalt lisandi puhul just seetõttu, et ta puhastab pihusteid ja mootori töö muutub efektiivsemaks, siis suhteliselt uue Volvo mootori puhul ei saa me just väga suuri ootusi seada. Aga siiski. Juba esimeses kontroll­punktis on kütusekulu võrreldes biodiisliga 0,3 liitrit ja võrreldes tavalise Dio diislikütusega 0,1 liitrit väiksem. Kokkuvõttes jääb keskmine kulu biodiislist 0,33 liitrit ja tavalisest Diost 0,12 väiksemaks, ehk üsna ligilähedaseks parima tulemuse saavutanud Statoili kütusega. Seega, efekt on täiesti olemas isegi uue mootoriga autole lisandit sisse kallates, ehkki rahaliselt ei anna see mõistagi kokkuhoidu, kuna lisand ise maksab nii palju, et kilomeetri hinnaks tuleb 95 senti kilomeetri kohta, teisisõnu, kõrgeim kõikidest seni testitud kütuse variantidest.

Ehkki juba on selja taha jäänud 800 km, ei suuda me siiski jätta katsetamata ka Eestis üht enimostetud diislikütust, Neste oma.

Pirita tee tanklast tangitud kütus maksab samuti 13.25 nagu Dio. Pärnu maanteelt startides on esimeses kontrollpunktis ka kütusekulu üsna sarnane Dio kütusega: viimasel oli 25. kilomeetril keskmine kulu 7,3 liitrit, Nestel 7,4 liitrit.

Väikeste muutustega jääbki tulemus sarnaseks kogu etapi vältel, kokkuvõttes keskmist arvestades jääb Neste diislikütuse tulemus 6,85 liitrit 100 km kohta, see on 0,08 liitrit kõrgem kui Dio kütusel ja

0,24 liitrit kõrgem kui Statoili kütusel. Ja kui arvestada, et hind on Diol ja Nestel üks, siis kilomeetri hind tuleb mõlemal ümmarguselt 90 senti.

Vahepeal on päike jõudnud juba loojuda. Kuna liigestes piinab väsimus ning silmad mõõdikute vaatamisest krillis, otsustame selleks korraks testidele joone alla tõmmata ? sensatsioon jäi tulemata. Eks aasta pärast või veelgi varem läheme uuele ringile ning proovime, kuidas asjalood siis paistavad.

Hetkel kuum