Kristo Kiviorg • 20. september 2005 kell 22:00

Usun endiselt biodiisli tulevikku

Kuigi käesolevas erilehes läbiviidud eksperiment näitas, et 20% biodiislit tavadiisliga segatuna on kokteil, mida kulub maanteesõidul rohkem, ei kõiguta need tulemused minu usku biodiislisse. Seda enam, et EL on andnud aktsiisivabastuseks oma nõusoleku, mistõttu ei ole ka tootjatest puudust.

Kui üle saja aasta tagasi esimesed masinad teedele tulid, valati neile ju tänapäeva mõistes suisa solki paaki. Samamoodi on praegu lugu biodiisliga. Mitte et kasutatud biodiisel solk oleks olnud ? sellisel juhul poleks eksperimendiauto ilmselt täna enam liikvel ? vaid toode kui selline vajab veel edasiarendamist. Ja et areng võib olla kiire, näitab kas või see, et mitte väga ammu sai hoolega A76 kütust paaki valatud ja teadjamad mehed rääkisid: ?Kas tead, et Vormel 1 vennad sõidavad kütusega 98?? See tundus müstiline. Täna sõidab iga teine tavamasin selle kütusega ja milliseid kütusesegusid needsamad mehed täna vormelirajal kasutavad, sellest pole mõtet rääkidagi.

Ja veel. Mind näiteks häirib teadmine, et Venemaa või Saudi Araabia topivad iga kord, kui nafta hind jälle ?rallima? hakkab, taskusse suuri rahasummasid, mida autoomanikud sente veeretades neile annetavad. Ehk nagu öeldakse: kõigepealt maksa endale ja alles siis teistele.

Leian, et biodiislit propageerides ja arendades maksame kõigepealt endale. Avaneb sellega ju võimalus meil siinsamas Eestis midagi kasulikku toota. Lisaks rapsikasvatajate tööle ja leivale saavad sissetuleku ka tootmises hõivatud töötajad.

Vähemasti on meil võimalus alternatiiviks. Iseküsimus on, kas me tahame seda kasutada või mitte. Euroopas on hetkel miljoneid tonne biodiislit puudu. Milleks oodata ja lasta olemasolev võimalus käest ning anda see teistele ?

Alati on kasulikum siseneda turule esimeste hulgas. Riik peab looma ettevõtetele võimaluse biodiislit Eestis toota ja turustada, kui ei taheta sabas sörkijateks jääda.

Hetkel kuum