25. september 2005 kell 22:00

Suhtumine väikeettevõtjasse: ei huvita!

Mind sundis sulge haarama 30. augusti Äripäev, mis annab hea ülevaate ametnike ja poliitikute suhtumisest väikeettevõtjasse.

Esiteks teatab seal majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetikaosakonna juhataja Einari Kisel, et ?iga ettevõte peaks olema suuteline töötama mõned kuud kahjumiga?. Kõrge riigiametnik just nii mõtlebki ega häbene seda välja öelda.

Et see ?paar kuud? võib põhjustada pankrotilaine ja kaose, ei huvita teda. Kahjumi kandjaks on antud juhul väikeettevõte, soojatootja, kes kasutab põlevkiviõli. Kahjumi põhjustaja on riigiettevõte AS Narva Elektrijaam.

Samas lehes on uudis ?Eesti kalatööstused kasutavad musta kala?, kus Eesti kalaliidu tegevdirektor Valdur Noormägi nendib, et kalatööstustel on valida tootmise lõpetamise ja seaduse rikkumise vahel. Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna peaspetsialist Leelo Kukk aga ei mõista kalaliidu rahulolematuse põhjuseid: kui seadus on vastu võetud, tuleb seda täita. Mõlema riigiametniku seisukoht on: ei huvita, mis väikeettevõtjatest edasi saab. Isegi ei vaevuta mõtlema, et äkki tuleks muuta reegleid, mida täita ei saa. Tööinspektsioon kontrollis valikuliselt ettevõtteid ja leidis, et 60% (!!!) ei ole uue töölepingu seaduse nõuetest kinni pidanud. Äkki on reeglid liiga karmid?

Samas lehes võtab sõna sotsiaalminister Jaak Aab, kes teatab, et ?osa haiguskulude tööandjale delegeerimine on põhjendatud?. Ta märgib, et Soomes kulutab tööandja vabatahtlikult töötajate heaolu tõstmiseks oma rahast 14% ja Belgias üle 8%, Eestis aga ainult 0,7%. Kuid kas lugupeetud valitsuskabineti liige ei tea, et Eestis karistatakse ettevõtjat erisoodustusmaksuga kõigi kulude pealt, mis tehakse töövõtjale? See on põhjuseks, miks kulu on 0,7%.

Sama lehe juhtkiri juhib tähelepanu sellele, et ELi 18 riigi seas on Eesti tööandja sotsiaalmaksu kohustus 33,5%ga neljandal kohal, olles ainuke idabloki maa nii kõrgel kohal. Ei märgita, et mujal on sotsiaalmaks jagatud tööandja ja töövõtja vahel, meil on see tööandja kulu.

Seda kõike lugedes saad aru, et Eesti väikeettevõtja on pätt, kes püüab riiki koorida. Ta ei taha kahjumiga töötada, on hoolimatu töötajate suhtes, ei taha haigusrahasid hüvitada ega vabatahtlikult töötajate heaolu tõstmiseks raha kulutada.

Tahaksin öelda riigiametnikele järgmist ? sotsiaalmaksu puudujäägi põhjus on maksubaasi kahanemine. Ligi 800 000 maksumaksjast on saanud 600 000. Vähenemine 10 aastaga on olnud 25%.

Eesti ettevõtja maksukoormus on väga kõrge. Lisaks maksudele, mis kajastuvad statistikas, on meil ka makse, mis seal ei kajastu: erisoodustus- ja keskkonnamaksud, lõivud. Kõik maksud tasub tööandja, töövõtja ei tea maksudest midagi. Ta teab vaid, et tema palk on 20% ELi keskmisest ega ole rahul. Sama päeva, 30. augusti Pärnu Postimehes on 57 kuulutust, kus otsitakse tööjõudu, ja kaks, kus otsitakse tööd. Eesti tööjõuturul on kuningas töövõtja, mitte tööandja. Eesti piirid on minejatele avatud, samas kui väljastpoolt ELi on tööjõu sissetoomine praktiliselt võimatu.

Veeretades maksukoormust siiajääjate õlule ainult kiirendab lahkumist. Uutel minejatel on kergem, eestlaste kolooniad on juba Inglismaal, Iirimaal, Soomes, Rootsis. Selle tulemuseks on see, et väikeettevõtjad lõpetavad tegevuse. Juba praegu on Eestis olukord, kus 600 000 hõivatust neljandik tegutseb avalikus sektoris. Me oleme harjunud vaatama Eestis mahajäetud talusid, kuid asulaid veel mitte. Kaugel on see aeg? Kas keegi oskab, tahab või julgeb vastata?

Autor: Andrus Juns

Hetkel kuum