Surf, mu tuhandenäoline sõber

Päikesega või hoopis kuuvalges. Jääpankade vahel talvel või kohe pärast maasikaid suvisel lahel. Surf, kui on südames, ei küsi ajast. Kutsub ainult.

Seda, et surf on pop ja lahe, teab tänapäeval igaüks. Kui sa sõidad ringi, surfilaud autokatusel, oled juba tegija. Aga randa jõudes, ?päris? surfarite pilgu ette sattudes, ei pruugi eneseuhkusest midagi järele jääda. Mitte, et eesootavad surfarid kurjad oleks. Ei, seda sugugi mitte. Surfarid on üks lahkeim rahvas üldse. Aga alguses ei ole lihtsalt võimalik mõista, millest käib parasjagu jutt. Võtame või sellise kahekõne:

?Mis kama sa paned??

?Kuule, ma võtsin 87 ja 4,4-ja, aga jätsin suure koti sisse. Glissi saab, aga kõrgust võtta on raske.?

Sina ütled: ?Ahah,? ja mõtled endamisi: ?Millise kuradi koti??

(P.S. Kui viitsid lisatud sõnaraamatut uurida, võid selle lause enda jaoks ära tõlkida.)

Tegelikult on merel ja tuulel uskumatult suur võim inimese üle. Suurem kui unel, külmal ja valul näiteks. Miks muidu ronivad mõned hullud, näiteks Tige, jaanuaris üle jääpankade vette. Ja ?normaalsed? surfarid võivad ennast siis lõbustada sellega, et loevad internetist värskeid surfipäevikuid. Tige päevikud on aastaringselt eesti (surfi)kirjanduse tipp, talvel on seal juttu jäätunud purjedest, kollastest kummikinnastest, varvaste ülessulatamisest ja sellest, et külm ilm annab surfamisele väärtust juurde. Või vähemalt õhtusele saunale ja kevadisele päikesele.

Päikest naudivad tegelikult ka need surfarid, kes öösel kell kaks üles tõusevad, Tartust Võrtsjärve äärde kihutavad ja seal siis öösurfi harrastavad. Seda viimast tegime meie kunagi Taavi ja Marttiga. Need kaks leppisid õhtul kokku, et kui öösel puhub, siis nad lähevad sõitma.

Puhuski. Unesegase peaga läksin nendega kaasa, aga Võrtsu ääres vaatasin korraks autoaknast välja ja et ilm oli tuuline, sompus ja jube külm ning uni nii magus, ronisin autosse magama tagasi. Taavi ja Martti aga surfasid ja kihutasid täiega.

Umbes kella viie paiku aeti mind ka üles ja vette. Kui ma kella seitsme paiku maha tulin, oli poistel puder juba valmis keedetud. Jaa, hommikusöök järve kaldal, tõusva päikese käes, pärast kõva surfiööd, on tõesti palju väärt!

Öösel sõita on muidugi natuke ohtlik, sest on pime ja lainet ei näe hästi. Võib valusalt kukkuda ja ennast ära väänata. Aga samas ei pruugi eredas päikesevalguses asjad palju teisiti minna. Näiteks on üsna tüüpiline, et Alar lonkab rannas ringi ja oigab igal sammul. Küsimusele, mis viga on, vastab ta tavaliselt midagi sellist: ?Hüppasin üleeile jälle jala ära. Kohe lähen vette, aga praegu pole valuvaigisti veel mõjuma hakanud.? Võtab siis oma kama kaenlasse ja lonkab oiates vee äärde. Nagu vette saab, hakkab selliseid manöövreid tegema, et pealtvaataminegi liigesed valutama paneb. Ja vanemad surfarid, nagu näiteks Jaak, kes noorena motokrossi sõitis, tähendavad selle peale elutargalt: ?Oi, noored, noored. Oodake paarkümmend aastat ja vaadake, mis teie kontidest siis saanud on!?

Aga ei ole ju ometi aega oodata, sest kohe on vaja sinikaid koguda ja nendega õhtul eputada. Ja tegelikult teavad vanad surfarid seda ise ka ja teevad täpselt samamoodi.

Muidugi ei ole surf ainult külm ja valus. Mõnikord on ikka tore ka. Tuulised suvepäevad on surfaritele paradiis. Need on need päevad, kus laine lööb kõrgele ja päike paistab ja tuul puhub nii kõvasti, et keerutab rannas liiva ja viib laineharjadelt vahu minema. Kes oskab, see kihutab, hüppab, teeb trikke ja sõidab laine peal. Lõpuks lohistab ta, hambad ristis ja viimast jõuraasukest mängu pannes, varustuse koos endaga kaldale ja pomiseb läbi tuulemüha: ?Selliste päevade nimel me elame.? Ja siis variseb oskaja täiesti jõuetuna oma kama kõrvale maha, endal õnnis naeratus näos.

Kellel surf veel väga hästi välja ei tule, peab sellisel päeval üle elama tõsise ellujäämiskursuse. Seal pannakse kaalule oma varustus, luud-kondid ja karmimal juhul isegi elu. Ilmselt kõik surfarid on aeg-ajalt nii mõnegi häbikõnnaku (vt sõnaraamatut) teinud.

Aga päris algajatel pole tormisel päeval vees midagi teha ja nad võivad kaldal istuda ja filmida ja pildistada. Kui nad seda teha viitsivad, siis külvatakse nad õhtuse järelsurfi ajal tänu- ja kiidusõnadega üle.

Ilmselt kõige kuulsam surfioperaator Eestis on Tallinna tüdruk Liis. Ja tõenäoliselt on suurem osa Eesti tippsurfareid teda vähemalt mõttes ülistanud, sest mida aeg edasi, seda enam kehtib surfis see reegel, et kui sind pole kaameras, siis pole sind olemaski. Ehk siis tõlgituna: kui su trikk pole filmi peal, siis pole sa seda ka teinud.

Kaamera asendajana ajab asja ära ka mõni surfisõber, kes manöövrile tunnistajaks on sattunud. Sõbrad on surfi juures üldse asendamatud. Esiteks on nad lihtsalt lahedad ja teiseks on surf väga seltskondlik spordiala. Vee peal tekkinud emotsioone lihtsalt peab kellegagi jagama. Sellepärast võibki iga natukese aja tagant näha mõnd surfarit kaldal kätega vehkimas ja ennast kahekorra väänates seletamas, mida ta täpselt tegi ja kuidas ta seda tegi.

Ja muidugi on alati hea kui keegi oskaja õpetada viitsib. Näiteks kui Kristjani või Penny käest paluda, siis nad ikka seletavad, et mis ja kuidas. Penny ja Kris ise hüppavad aga vee peal selliseid manöövreid, et keegi ei jõua arugi saada, kuidas nad täpselt liiguvad, aga kõik saavad kohe aru, et see on väga keeruline.

Oi, ma kirjutaksin hea meelega teile surfist edasi, aga kahjuks näitas tuulemõõtja just praegu, et vee ääres tõstis. Tuleb startida. Vahest kohtume mõnel tuulisel päeval rannas.

Autor: Liisi Raidaru