Veepuudus - puudus juhtimisest

Artikkel

- Uudised
- 29. september 2005 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Veepuudus - puudus juhtimisest
Vesi on maakera pinnal kõige tavalisem asi. Samas 97% veest on soolane merevesi, mida kasutada ei kõlba, ülejäänud kolmest protsendist on kaks kolmandikku jääliustikes. Tarbimiseks jääb alles üks protsent, millest peaks piisama.
Aga oleks siis vee liikumine nii lihtne, et aurab merepinnalt õhku, sajab maha ja voolab jõgede kaudu ära. Enamasti on vesi vales kohas ? Kanada, Austria või Iirimaa omavad rohkem vett kui seda kasutada suudavad, samas Austraalias, Hiinas või Kesk-Aasias on seda väga vähe. Mõnes piirkonnas tuleb aga sisuliselt kogu aasta vihm mõne kuu jooksul maha. Vett on kaalu tõttu raske transportida.
Vesi on elu alus. Vast seetõttu peetakse seda nii oluliseks, et majanduslikku väärtust ei anta. Kuna aga rahalist väärtust veele sageli ei anta, seda ka raisatakse.
Samas ei saa aga kodukasutajaid raiskamises enamasti süüdistada, sest rohkem kui 50% veest kulub leketes selle torudes transportimisel. Ja kohtades, kus veepuudus on kõige suurem, kasutatakse ligi 75% olemasolevast veest põllumajanduses üleujutavalt niisutuseks. Kodumajapidamistele jääb vaid väike osa, raiskamises tuleb süüdistada põllumajandust või tööstusi, mitte aga basseiniomanikke.
Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Pea kogu Hispaania põdes tänavu suvel põuda, veehoidlad olid vaid viiendiku ulatuses täidetud. Kuna rannapiirkondades sündis palju uusi golfiradasid ning ka uusi kodusid valmis seal ligi 350 000, kurdavad põllumehed, et välisturistid võtavad nende vee.
Samas keskkonnaministri väitel läheb 75% riigi veest põllumajandusse, 90% sellest kasutatakse ebaefektiivselt üleujutuste abil niisutamiseks. Suur veepuudus pole hinda aga tõstnud. Vesi maksab vaid kolmeteist kümnendiku Euroopas keskmisest.
Põllumajandusministeerium tõrjus tagasi ka plaani karistada vett raiskavaid farmereid ning küsida turismipiirkondades golfiradade hooldajatelt vee eest 15 korda rohkem kui keskmiselt perekonnalt. Lahendusena nähakse Ebro jõe suunamisel põhjast lõunasse, kuigi äkki piisaks vaid turujõudude kasutuselevõtust?
Veekülluses suplevas Kanadas ei küsita Montrealis tasu mahu järgi, küsitakse ligipääsutasu. See on tõstnud lekkimise linnas 53 protsendini, mistõttu linn tahab rajada uut reservuaari. Tallinna Veel on sama lekete näitaja ligikaudu 20% ümber.
Niisutussüsteemide rajamise ülim näide on aga Araali mere. Stalini 1929. aasta väide, et merre jõudnud vesi on raisatud vesi, viis selleni, et Araali mere pindala on vaid veerand kunagisest, sest sinna suubuvate jõgede voolu kasutatakse puuvilla kasvatamiseks niisutamiseks kõrbes. Et olukorda parandada, töötatakse endiselt suurtest jõgedest osa veevoolu lõunasse suunamise nimel.
Saudi Araabia kasutab aga oma põhjavett ja desalineeritud merevett nisu kasvatamiseks. Tonni nisu jaoks kulub tuhat tonni vett, nisu kohapeal kasvatamise hind on aga ligi sada korda kõrgem kui selle hind maailmaturul.
Kui juba rikkad riigid pole vee haldamisel ning majandusliku mõistlikkuse saavutamisel edasi jõudnud, siis mida oodata vaesematelt?
Kuigi Indias Delhi juhid kinnitavad uhkelt, et veatorustikuga on seotud 86% linna 14 miljonist elanikust ja keskmine tarbimine on 225 liitrit inimese kohta päevas ? võrreldav rikaste riikidega, pole tegelik pilt nii ilus. Absurdselt madal hind katab vaid murdosa tootmiskuludest, ka investeeringuteks ei jää midagi. Kohalikud poliitikud aga hinda tõsta ei luba.
Linnast suure osa moodustavad slummid saavad vett vaid loetud minutid päevas. Linna veetrass läheb jõukamatesse piirkondadesse - vaesed sisuliselt subsideerivad jõukaid. Delhis peavad vaesed veekandjale maksma vee eest 489 korda rohkem kui kraanivee eest maksavad rikkad.
Seega, vee eest ei küsita piisavat hinda. Gerard Mistrallet, maailma ühest suuremast veefirmast Suez on ütelnud: ?Jumal andis vee, aga ei andnud torusid?. Vee toimetamine tarbijani on kulukas, selle eest peavad maksma kas kasutajad, maksumaksjad või doonorid. Kellel vett pole, seda ei huvita see, kes selle vee torudesse toob ? riik või erafirma, ta tahab vett.
Kuhu vaadata veel tasub mõistliku käitumise osas? Lõuna-Aafrika Vabariigis puudus 1994. aastal 14 miljonil inimesel ehk ligi kolmandikul elanikkonnast ligipääs puhtale veele. Praeguseks on 9 miljonit neist ühendatud ning kolme aasta pärast ka ülejäänud.
Valitsuse eestvedamisel võimaldati veega kauplemist, vee kasutajalt küsitakse kogu vee hinda sh infrastruktuuri eest, välja arvatud kõige vaesematelt. Seetõttu on esimesed 25 liitrit päevas tasuta, peale seda tõuseb hind järsult.
T?iili küsib samuti täishinna vee kohaletoimetamise ja puhastamise eest. Samas saavad vaeseid veet?ekke.
Veepuuduses Austraalia võimaldab veega kauplemist. Suurlinnal võib olla kasulikum taluniku kasutuses olev vesi ära osta. Samuti on veekasutus täpselt mõõdetav.
Vaatamata ratsionaalsetele eeskujudele pole suur osa riike veel nii kaugele jõudnud. Lisaks Venemaa ja Hiina jõgede ümbersuunamise plaanidele näeb ka Hiina ette põhjapiirkonda jõgede suunamist, India tahab aga erinevad jõgikonnad kanalitega ühendada.
Seega pole veeprobleemid maailmas sageli mitte halvast asukohast ja loodusest tingitud. Kui kohapealseid tingimusi arvestada ja ratsionaalselt käituda pole puudus mitte veest vaid mõistlikust käitumisest, mis eeldab vee eest selle kohaletoomiseks tehtud kulutuste küsimises kasutajalt.
Autor: Harli Uljas
Hetkel kuum