Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ühepäevaperemehed tõid Eestile suhkrutrahvi
Suhkrutrahvi süüdlaste otsimise ring on täis. Väidetavalt ELi halbade seaduste ja omakasupüüdlike poliitikute kirumise juurest on lõpuks ometi jõutud tegelike ?süüdlasteni? ? hooletute ametnikeni, kelle ?tegematajätmise eest karistab riik kümneid ettevõtjaid,? (ÄP, 15.09.05. ja 19.06.05.)
Väide, et enne liitumist puudus selgus ja ?põllumajandusministeerium ei manitsenud ettevõtjaid laovarude suhtes?, ei vasta tõele. ?Kasina teavituskampaania? tõestuseks on toodud, et ajavahemikus 2003. a oktoobrist kuni aasta lõpuni teavitati ettevõtjaid ainult kahel korral. Tegelikult selgitati ettevõtjatele liitumislepingust ja Euroopa Komisjoni (EK) direktiivist liigsete laovarude kohta tulenevaid kohustusi sel perioodil seitsmel, sh Äripäevas neljal korral.
Infot, et liikmesriikidel tuleb võtta kasutusele meetmeid, mis väldiksid liigsete laovarudega seoses turumoonutusi ja spekulatsiooniriske, ning et EK ootab ühinevatelt riikidelt õigusaktide vastavusse viimist ELi õigusnormidega, ei tahetudki uskuda. Sellest annavad tunnistust mitmed informeerivatele artiklitele järgnenud vastukajad meedias: ?Brüsseli trahviähvardus on tõeline sigadus? (ÄP, 07.11.03.), ?Firma eesmärk otsustab laovarud? (ÄP, eriväljaanne 25.02.04.), ?Ettevõtjad kahtlustavad salavarude maksust pääsemist? (ÄP, 27.02.04.). Ettevõtjate etteheited seaduste hilinemise kohta võib mõista, kuid seaduse täitmise võimalikkuse kohta saab anda hinnangu ainult kohus.
Artiklis ?Suhkrutrahvid ei passi õigusriiki?? (EPL, 19.03.04) avaldatakse kahtlust Riigikogule esitatud seaduse eelnõu juriidilise pädevuse suhtes: ?Kuidas on niisuguse avalik-õigusliku rahalise kohustuse pealepanemine kooskõlas meie põhiseaduse sätestatud õiguskindluse printsiibiga?? Ei varjatagi soovi iga hinna eest takistada Eesti õigusaktide vastavusse viimist ELi õigusnormidega. Mulle tundub, et heausksed ettevõtjad ei ole siiani mõistnud, et ühepäevaärimeeste domineerimine ei kahjusta mitte ainult äritegevuse mainet, vaid põhjustab otsest ainelist kahju. Seaduste hilisest jõustumisest võitsid ühepäevaärimehed ja kaotasid nii heausksed ettevõtjad kui ka maksumaksjad. Meenutagem, et vahetult enne liitumist imporditi Eestisse eksporditoetuste abil odavat suhkrut ligi 60 000 t. See on ühe aasta keskmine tarbimise tase. Pole saladus, et sellest kogusest suur osa liikus Eestist välja, millest meie tarbijad kasu ei saanud.
Ettevõtjate väited, et nad saavad karistada, kui neil on ladudes ööpäevane tootmisvaru, ei pea paika. Küsimus tasu maksmisest tekib siis, kui ladudes on eelmise nelja aasta keskmise tarbimisega võrreldes enam kui kahe kuu varu. Ettevõtjate väited, et nad saavad trahvi toodete eest, mille hind ei ole pärast liitumist tõusnud, ei ole korrektsed. Tasu nõutakse liigse varu eest, mida soetati liitumiseelselt ELi turuhindadest madalamate hindadega.
Pole saladus, et Eesti avalikku arvamust ELi ühisest põllumajanduspoliitikast kujundas huvigrupp, kellele oli ühiskonna ühiseid huve arvestav poliitika vastumeelt. 2002. a andsid OECD eksperdid Eesti põllumajanduspoliitika kohta hinnangu: ?Enamik üleminekuriike kasutas põllumajanduses mõõdukat sekkumist, sh kaubanduspiiranguid, et säilitada sotsiaalne ja poliitiline stabiilsus. Ainus erand oli Eesti.?
Erandlikku arusaamist spekulatsiooni mõistest turumajanduses iseloomustab majandusteadlane Andres Arrak artiklis ?Turujõudude eiramise trahv? (PM, 09.02.05), milles ta soovitab teha selgeks ELi vanadele liikmesmaadele turumajanduse aabitsatõed. ?Täna odavalt ostmine ja homme kallimalt edasimüümine on igas majanduse kukeaabitsas juba esimesel leheküljel konstateeritud põhitõde?. Euroopalike väärtuste kohaselt kehtivad odavalt ostmise ja kallilt müümine kohta kindlad reeglid. Reeglite rikkumise teel kasu saamist teise poole kahjustamise arvel loetakse spekulatsiooniks.
Tuleb leppida, et peame tasuma ELi maksumaksja arvel odavama ja liigse varu soetamise eest. Me ei tohiks leppida ühepäevaperemeestega.
Autor: Ants Laansalu