Krediidireiting aitab võlakirju võrrelda

Võlakirjade ostjatel ja laenuandjatel on tarvis teada, milline on laenusaaja krediidivõime.

Kui eraisik või väikefirma läheb panka, hindab pank ära kliendi krediidikõlblikkuse. Riikide, suurte ettevõtete, krediidiasutuste ja suuremate kohalike omavalitsuste puhul teeb selle töö ära emitendi või laenusaaja tellimusel rahvusvaheline krediidiagentuur (tuntuimad Standard & Poor?s, Moody?s, Fitch). Maailmas on tuhandeid suuri võlakirjade ostjaid (pangad, kindlustusseltsid, fondid), kes kasutavad oma otsuste tegemisel krediidireitinguid. Paljudel fondidel on piirangud, millise krediidikõlblikkusega võlakirju nad osta tohivad. Sageli esineb ka piirang, mis keelab paigutada krediidireitinguta võlakirjadesse suurt osa varadest.

Mida näitab krediidireiting? Võlakirja krediidireiting näitab emitendi rahalist võimekust teostada intressimakseid ja tagastada täielikult laenatud raha põhisumma tähtajal. Reiting lihtsustab võlakirjade omavahelist võrdlemist. Pelgalt tootluse vaatamine näitab vaid võimalikku teenitavat tulu, kui hoida võlakirja tähtajani. Sellest on aga vähe kasu, sest see ei muuda riski võrreldavaks. Reitingud muudavadki lihtsalt riskide hindamise võimalikuks. Millist võlakirja osta peaks aitama just see, et hinnataks samal riskitasemel olevaid võlakirju tootluse alusel omavahel.

Reitingud mõjutavad võlakirjade tootlusi. Mida kõrgem on reiting, seda madalam on tootlus. See tähendab, et kupongvõlakirjade puhul ei pea emitent maksma kõrget kupongi hinda investorite ligimeelitamiseks. Madalama reitinguga võlakirjade tootlus on tavaliselt kõrgem. Põhjus on selles, et investorid vajavad lisatootlust kompenseerimaks kõrgemat riski. Aja jooksul muutub ettevõtete rahaline olukord, mille järel reitingut tõstetakse või alandatakse.