Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eesti Energia juhi küsimus jäi ajapuudusel lahendamata
Kahe nädala eest teatas majandusminister Edgar Savisaar ootamatult, et peab vajalikuks Eesti Energia (EE) juhatuse esimehe kohale konkursi väljakuulutamist, seni olid nii Okk kui ka EE nõukogu esimees Urmas Sõõrumaa olnud üsna kindlad, et Okk jätkab oma ametikohal.
Sõõrumaa ütles eile pärast kolmetunnist koosolekut, et nad lihtsalt ei jõudnud juhatuse liikmete lepingute teemani. ?Jah, me lihtsalt ajaliselt ei jõudnud nii kaugele,? ütles Sõõrumaa. ?Selle pärast tulemegi suhteliselt ruttu (31. oktoobril ? toim.) jälle kokku.?
1998. aastal avalikul konkursil EE juhatuse esimeheks valitud Gunnar Okk ütles eile, et on arvestanud võimalusega, et teenistuslepingu tähtaja täitumisel korraldatakse uus konkurss. ?Kui nõukogu vastavasisulise otsuse teeb, osalen,? kinnitas Okk. ?Iga töösuhte algus, jätkumine või lõppemine on kahe osapoole ? tööandja ja töövõtja omavaheliste läbirääkimiste küsimus.?
Palvele loetleda oma suuremaid saavutusi EE juhina vastas Okk, et sellele küsimusele peaks vastama nõukogu. ?Juhatuse töö tulemusele ja kvaliteedile annab hinde ning juhatuse koosseisu üle otsustab igas äriühingus tema omaniku esindajana nõukogu ? nemad on ju selle töö tellijad,? ütles juba seitse aastat energiamonopoli juhtinud ning selle ajaga kümmekond miljonit krooni teeninud Okk.
Okk on keerulistel aegadel teinud head tööd. Aastal 1998, mil toonane Tallinna Panga arendusdirektor Okk sai EE juhatuse esimeheks, olid energeetikasektoris segased ajad, valitsus lükkas korduvalt edasi EE ja Eesti Põlevkivi uuendatud restruktureerimis- ja erastamiskava arutelusid, õhus rippus ka Narva elektrijaamade jänkidele müümise kava.
1999. aastal õnnestus Okil valitsust veenda, et EE peaks säilitama monopoolse seisundi ning et Eesti Põlevkivi kaevandused tuleks liita Narva elektrijaamadega. Tollal võimul olnud kolmikliidu (Isamaaliit, Reformierakond ja Mõõdukad) koalitsioonileping nägi ette aga monopoolsete struktuuride ümberkujundamise ja uute tekkimise vältimise. Korralduse liita elektrijaamad ja kaevandused üheks firmaks sai Okk keskerakondlasest majandusministrilt Liina Tõnissonilt alles aastal 2002, pärast kolmikliidu lagunemist.
Aastal 2000 tegi Okk imetlusväärse sammu ning müüs 60 miljoni krooni eest EE südalinnas asuva peahoone, põhjendusega, et firma edukaks toimimiseks pole vaja omada kinnisvara Tallinna väärtuslikematel kruntidel. Nüüdseks on paljud suurettevõtted kesklinnast (mõned Tallinnastki) välja kolimas. EE on aga seitsme aastaga müünud 712 kinnisvaraobjektist 363.
Kui Nõukogude ajal ei maksnud elekter suurt midagi (mäletan, et mu kadunud vanaema küttis talvel lehma heaolu nimel võimsa elektripirniga lautagi), siis iseseisvas Eestis on elektri hind korduvalt tõusnud.
Näiteks viimase kaheksa aastaga on elektri keskmine hind kerkinud 62,8%! Tõsi, selle eest on ka palju investeeritud. Renoveeritud on kümneid, kui mitte sadu alajaamu ning pikki kilomeetreid elektriliine, elektrikatkestusi toimub praegu pea kaks korda vähem kui 7 aastat tagasi. Peale selle on lõpuks hooga käima lükatud aastaid planeeritud Eesti ja Soome elektrivõrke ühendava merekaabli projekt.
Lõpetuseks hea uudis. Enne viimast, selle aasta märtsis toimunud hinnatõusu kinnitas Okk, et elekter ei kalline nüüd neli aastat. ?Pärast praegust hinnatõusu me ei arvesta uue hinnatõusuga lähema nelja aasta jooksul. Mis pärast seda juhtub, ei ole praegu võimalik ennustada,? ütles Gunnar Okk intervjuus Eesti Päevalehele. Meest sõnast.