Tõnis Arnover • 19. oktoober 2005 kell 22:00

Horvaatia alustab ELiga läbirääkimismaratoni

Horvaatia läbirääkimistele laskmisest oli ELi välisministrite nõukogu pidulikult teatanud 3. oktoobri hilisööl, kui Austria avalikul ja mitme teise naaberriigi varjatud survel pääses Horvaatia koos Türgiga järgmisse laienemisringi. Horvaatia välisminister Kolinda Grabar-Kitarovic on optimist ja loodab lepinguni jõuda üsna ruttu. Tema sõnul oli Horvaatia kõnelusteks valmis juba märtsis, kui EL otsustas ekskindral Ante Gotovina pärast Horvaatia ooteruumi jätta. Samal seisukohal on olnud Ungari, Sloveenia, Slovakkia ja Austria.

"Meil on olnud päris hea majanduskasv, stabiilne valuuta, mõõdukas inflatsioon. Majandus on suhteliselt avatud, kuid üsna palju on veel korruptsiooni ja bürokraatiat, mis tekitab välisfirmadele raskusi meie turule tulekul. Aga pole kahtlust, et ELis suudame oma majanduskeskkonna ja imago kiiremini korda saada, kui see väljaspool õnnestuks," ütles välisminister.

Erinevalt naaberriigist Sloveeniast, kelle sõda Jugoslaaviast lahkulöömisel kestis 10 päeva ja kes nüüd naudib ELi liikmena turvalist heaolu, vältas Horvaatia sõda neli aastat ja lõppes 1995. aastal. Sloveenia pealinnast Ljubljanast Horvaatia pealinna Zagrebi jõudes on elatustaseme erinevus silmaga märgatav. Üsna räämas linna õhkkond on sõbralik, kerjajaid ega prügikolle ei paista kuskil. Eurobaromeeter kinnitab, et eluga on rahul 67% inimestest, mis jääb ainult ühe protsendipügala võrra alla edasipüüdliku Eesti inimeste rahulolule.

Pärast vaikelu on Zagreb äkitselt tõusnud rambivalgusse, linn võõrustab ja julgustab teisi Ida-Euroopa riikide liidreid, kelle unistuseks on samuti ELi pääseda. Selle tõttu on linna südamiku liiklus lootusetult umbes, vihane taksojuht siunab häälekalt kaasjuhte ja krutib samal ajal vargsi mõnuga taksomeetrit. Tagajärjeks on see, et raudteejaamast umbes nelja-viie kilomeetri kaugusel asuvasse hotelli jõudmine läheb kallimaks kui tulnuksime lennujaamast, aga keda on meil võõras ja pimedas linnas kiruda: tippkohtumist, saamatut liikluskorraldust, taksojuhti või iseennast?

Päevavalgel läheb aga kõik jälle paika, vahemaad muutuvad jalgsi läbitavaks, inimesed annavad sõbralikult nõu, õlu tänavakohvikus maksab 18 krooni.

Horvaatia majandus on suhteliselt avatud, näiteks pangandusest on Horvaatias 91% välispankade mõjusfääris.

Kui erastamise esimene laine Horvaatias oli suhteliselt läbipaistmatu ja viis suured riigifirmad nende poliitiliste sidemetega juhtide kätte, siis nüüd on paljud neist sattunud raskustesse. Samal ajal on jõuliselt kasvanud väikeärimeeste uusettevõtlus, mis moodustab juba 50-60% majandusest. Valitsuse viimasel ajal vastuvõetud seadused on aidanud parandada ärikeskkonda ning paljud väikeettevõtted on tänu sellele tulnud varimajandusest päevavalgele.

Horvaatia suurimaks loodusvaraks on 1400 kilomeetri pikkune maaliline Aadria mere rannik, mis juba praegu on suurendanud turismi osa sisemajanduse koguproduktis viiendikuni. Londonis asuv Maailma Turisminõukogu on paigutanud Horvaatia viie kõige kiiremini areneva turismituru hulka. Selle hinnangul tõuseb 10 aastaga turismi osakaal kolmandikuni SKPst. See tähendab kiiresti kerkivaid hindu, sest turistid on peamiselt pärit Saksamaalt, Austriast, Itaaliast, Šveitsist.

Peale mere on turistide oluliseks tõmbenumbriks rohketel termaalallikatel töötavad spaad. Kui Sloveenias on need aastakümnetega juba välja kujunenud, siis Horvaatias alles loomisjärgus. Seal on oma võimalust näinud ka Eesti ettevõtjad. SPA Viimsi Tervis juhatuse esimees Peeter Kukk ütleb, et konkreetsed plaanid on juba töös, kuid bürokraatia tõttu tuleb natuke kannatust varuda.

"Võrdleksin seda ärikeskkonda 90. aastate keskpaiga Eesti omaga. Võimalused paistavad head," ütles ta.

Horvaatia peamised hädad on pärit kaugemast ja lähemast minevikust. Ajast, kui Horvaatia kuulus Austria-Ungari keisririiki ja Jugoslaaviasse ning pidas 90. aastail oma kurnavat sõda.

Näiteks on terve hulk vaidlusi seotud naaberriigi Sloveeniaga, vaieldakse nii mere- kui ka maapiiri üle. Kahe riigi vahel on lahendamata probleemid seotud ka Jugoslaavia ajal ühiselt ehitatud Krsko tuumajõujaamaga, Ljubljanska Bankasse jäänud horvaatide hoiustega ja sellega, et Horvaatia ei tunnusta enam sloveenlasi oma vähemusrahvusena ega taga neile sellest tulenevaid õigusi, sealhulgas õigust osta maad.

"Tuumajaam ehitati võrdsetel alustel ja Horvaatial on kohustus võtta endale pooled jäätmed, millest ta keeldub. Mis puutub horvaatide Ljubljanska Banka Zagrebi tütarpanka jäänud hoiustesse, siis investeeriti see raha Horvaatia majandusse, kust see jäi kätte saamata," selgitab Sloveenia välisministeeriumi esindaja. "Horvaatia käitumine tekitab meis kummastust, aga on tore, et täitus üks meie peaeesmärke - saada Horvaatia ELi laienemisläbirääkimistele, kus on võimalik paljud kahepoolsed probleemid lahendada," lisas ta.

Horvaatia välisminister Grabar-Kitarovic tunnistab tüliküsimusi, kuid ta ei dramatiseeri neid üle. "Oleme kaks sõbralikku naaberriiki, ja me hindame väga Sloveenia tugevat toetust meie aitamisel läbirääkimislauda," ütleb ta.

Hetkel kuum