20. oktoober 2005 kell 22:00

Mõnus lugemine kirglikele seenestajatele

?Ühe seenevana lood? on õige mõnus lugemine kirglikele seenestajatele (seenelkäijatele). Lisaks nendele teadmistele, tähelepanekutele, viidetele, millega raamatu autor akadeemik Erast Parmasto lugeja silmaringi avardab, on ta ridade vahele kirjutatud palju looduspoeesiat, mis teeb selle teose lugemise nauditavaks.

Parmasto raamat pole käsiraamat, mille uurimine metsas aitaks korve ?õigete? seentega täita. Autor soovitab üllitist pärast edukat seeneretke ja -einet kodus lugeda, et teada saada, kas te ainult korjasite seeni või nägite neid kah. Seenevana seenelood avavad meile seeneriigi faktirohkelt ja humoorikalt, väga mitme nurga alt. Juttu on näiteks seentest, mis on andnud alust mütoloogiale (raha-augu tuled, nõiaringid jne) ning seente korjamisest ja kasvatamisest, miks seente ussitamine seentele hea on. Samuti penitsilliinist, sõjast ja demograafiast; seene pahadest omadustest. Kui palju üldse on seeni, millal seenel käia, kuidas saada seene vastu seenega ning paljust muust.

Raamatu viimane lugu kannab pealkirja ?Seened ja kunst?, kust saame teada, kes tuntud kunstnikest on seeni kujutanud ja millised seened eelistatumad. Tuleb välja, et puravikud, keiser?kärbseseened, ?ampinjonid, ka torikulised. Huvitav, milliseid seeni on viimastel aastatel Eestimaal kõige rohkem korjatud? Kõik aastad ei ole vennad ja mina olen Võrumaal Koemetsa kandis armsaks saanud kikkapüksimaal poole tunniga täitnud korvi kollaste metsaandidega, aga olen ka tundideviisi pikki kilomeetreid valmis maha kõmpima, et ühe korraliku seenesousti jagu kukeseeni saada. Iga metsaskäik pakub rahuldust ja pärast seenevana lugudega tutvumist on need retked omamoodi ?sügavamateks? muutunud.

Autor: Tiina Kolk

Hetkel kuum