Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Läbirääkimised nõuavad nii õnne kui rasket tööd
Sõlmisin paari aasta eest ühe kasuliku lepingu teadmata, et see oli suhteliselt raske läbirääkimine.
Alles pärast pikaajalise koostöö kokkuleppimist sain kolleegidelt teada, et eriti ei usutud selle võimalikkusesse, kuna varem on paar samalaadset pakkumist tagasi lükatud. Lisati ka mõned vihjed lepingupartneri raske iseloomu kohta.
Tõenäoliselt oleksin ma selle eelneva teadmisega loobunud üldse kohtuma minemast ja valinud mõne lihtsama ja meeldivama variandi. Kahjuks ei oska tagantjärele enam välja tuua asju, mida teistmoodi tegin või kuidas teise poole ära rääkisin. Tõenäoliselt oli seal ka lihtsalt algaja õnne, sest läbirääkimistehnikatest olid mul tol hetkel üsna olematud teadmised.
Hilisem kogemus on näidanud, et head tulemust ei anna ka see, kui jääd lootma, et lihtsalt lähed ja võidad. Samas on teatud kogust õnne kõigis tegevustes vaja, aga kahjuks on õnnel omadus ulatada oma abistav käsi suhteliselt harva. Suurte õnnestumiste taga on siiski 90% tööd ja 10% õnne.
Samas olen end leidnud sageli ise veenmas, et mõnele inimesele pole mõtet üldse helistadagi, sest ta pole niikuinii huvitatud minu pakkumisest. Teiste poolt kujundatud nägemus partnerist on vahel läbirääkimiste suurim vaenlane, kuigi päris teadmatus ei tule ka kasuks.
Samas olen tihti leidnud mõne väga hea konverentsiesineja või saanud suurepärase intervjuu tänu inimesele, kellele helistamiseks olen end mitu päeva kokku võtnud ja otsustanud siis, et julge pealehakkamine on pool võitu.