Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Toormepakend tuleks aktsiisimaksust vabastada
Eestis kehtestatud pakendiaktsiisi seaduse tõlgenduse kohaselt maksustatakse ettevõttes tekkinud tooraine pakend. ELi maades tooraine pakendi maksustamist ei praktiseerita ning seda ei nõua ka pakendidirektiiv.
Pakendi taaskasutamise sihtarvudele see kaasa ei aita, küll aga suurendab ettevõtete maksukoormust. Tekib küsimus, millistel kaalutlustel on toormepakendi maksustamine sisse viidud? Kas Eesti tööstusettevõtted on põhjatud rahapajad, millest võib kinni maksta sügavamalt analüüsimata otsuseid?
Eesti Taaskasutusorganisatsiooniga liitunud tootjad tunnevad sügavat muret tekkinud olukorra pärast. Nimelt tõlgendatakse riigiasutuste poolt pakendiaktsiisi seadust selliselt, et oma tarbeks kasutusse võetud müügipakendi alla kuulub ka ettevõttesse tarnitud toorme müügipakend.
Oma tarbeks kasutusse võetud ning seejärel maksustamisele kuuluvaks pakendiks võib olla laboritestides kasutatav või ettevõtte töötajatele jagatud toote müügipakend. Reeglina sellist pakendit ei koguta ning üldjuhul läheb see koos olmejäätmetega prügilasse. Kuid sellisel teel tekkinud pakendijäätmete kogused on ka väga väikesed.
Põhiosa oma tarbeks kasutusse võetud pakendikogustest moodustab aga toormepakend ning selle kogumine ja taaskasutamine on ettevõttes üldjuhul lahendatud. Väide, et aktsiisi puudumisel ettevõte pakendit ei kogu, ei pea igapäevapraktika kohaselt paika. Ettevõtte toormepakendit territooriumile jätta ei saa, selle äravedu tuleb igal juhul jäätmefirmalt tellida.
Teisalt kasvavad turul pakendimaterjalide hinnad, mis motiveerivad ettevõtjat pakendeid koguma ja need kokkuostjatele maha müüma. Tegemist on suuremõõtmeliste tünnide, kanistrite, purkide, pudelite, kottide, karpidega, mis on puhtad. Materjalide müük annab ettevõttele võimaluse jäätmekäitluse kogukulusid vähendada.
Probleem võib olla plastkanistrite, ämbrite jms pakendiga, kuid ka selle materjali väärtus kasvab ning on vaid aja küsimus, mil ettevõtte saab seda müüa. Seega on ettevõte majanduslikult huvitatud oma toormepakendi kokkukogumisest ning selle suunamisest taaskasutamisse. Ohuks saab keskkonnale olla mistahes muu vabasse ringlusse paisatud pakend, mitte aga toormepakend.
Probleem tekib ettevõtete jaoks siis, kui nad otsustavad liituda tootjavastutusorganisatsioonidega. Liitumisel tuleb ettevõttel oma toormepakendi kogused deklareerida, mis tähendab nende maksustamist organisatsiooni poolt.
Täiendavate kulude vältimiseks tuleb luua keeruline aruandlussüsteem, mis peab arvestust pidama iga üksiku ettevõtte kohta eraldi. Arvestades, et pakendi kogumine ja taaskasutamine toormepakendi puhul toimib, on tegemist kunstlikult tekitatud probleemiga.
Mida tuleks teha? Kuna probleem puudutab kõiki pakendiettevõtjaid, peame vajalikuks pakendiaktsiisi seaduse muutmist eesmärgiga vabastada toormepakend aktsiismaksust. Sellisel juhul kaob vajadus luua keeruline administreerimis- ja arveldussüsteem. Arvestuse pidamine muutuks lihtsamaks ja õiglasemaks nii organisatsioonide kui ka ettevõtete jaoks.
Pakendiaktsiisi seadus peab toimima turgu mõjutava instrumendina neile pakenditele, mida ei koguta ning mille jäätmed satuvad reeglina prügilatesse. Toormepakend, nii nagu veo- ja transpordipakend, ladestub reeglina ettevõttes, kus see kõik materjalina kogutakse ja taaskasutusse suunatakse.
Autor: Ahto Hunt