Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Minister ei jaga kellelegi raha, vaid otsustab koos teistega
Euroopa Liidu (EL) põllumajanduse ja maaelu poliitika meetmed avasid maarahvale uued võimalused. Tänu ELi vahenditele peatus põllumajandustootmise langus ja kiire töökohtade vähenemine maapiirkondades. Maapiirkondade peamise tööandja, põllumajanduse netolisandväärtus (palk pluss ettevõtjatulu) suurenes 2004. aastal võrreldes 2003. aastaga üle 18%.
Paraku tekitavad suuremad võimalused nii mõneski passiivsemas ja vähemedukamas ettevõtjas kadedust, mis kandub ka meediasse. Erandiks pole ka Äripäeva artikkel ?Rahvaliitlaste rahalaevad?, milles luuakse nõukogude ajast tuttavate kujundite abil avaliku ja erasektori koostööst väär ettekujutus.
Artikli autor on juhtinud lugeja tähelepanu kõrvale ELi direktiivides seatud eesmärkidest, mis käsitlevad püügivõimsuste vastavusse viimist kalavarudega.
Lugeja tähelepanu suunatakse eesmärkide asemel abinõudele küsimusega: kes sai rohkem kui mina ja mispärast? Väidetavaid ebaõigluse põhjusi esitatakse läbi erakondliku prisma. Samuti on maha vaikitud ÜRO Toidu- ja Põllumajanduse Organisatsiooni liikmesriikidele antud soovitus saavutada aastaks 2005 kontroll kalapüügi võimsuste üle.
Ministeeriumi tellitud uurimustöö andmetel kasutati traallaevastiku tehnilisest püügivõimsusest 2000. aastal Eestis 67%, Taanis 73% ja Hollandis 86%. Ülemäärase püügivõimsuse piiranguteta kasutamine põhjustab kalavarude ekspluateerimist üle säästliku taseme ja varude langemist allapoole bioloogiliselt ohutut piiri.
Majanduslikust seisukohast on optimaalne kalalaevastiku püügivõimsus, mis võimaldab püüda lubatud kalakoguse välja minimaalsete kulude ja maksimaalse kasumiga. Ka maksumaksja seisukohast on otstarbekam maksta ettevõtjatele kalalaevadest loobumise eest hüvitist, kui seada ohtu kogu ühiskonna huvid. Artiklis öeldakse, et minister ?jagab? väidetavalt raha oma tuttavatele. Sealjuures vaikitakse maha ?raha jagamise? tegelik eesmärk ning seatakse kahtluse alla õigusaktide koostamise demokraatlik otsustusprotsess ja otsustajate pädevus.
Ministril pole õigust midagi kellelegi personaalselt jagada. Minister ja ministeeriumi ametnikud on ainult üks lüli demokraatlikus otsustusprotsessis, kus valitseb võimude lahususe põhimõte.
Selle, kellele ja mis alusel hüvitisi makstakse, otsustavad kokkulepitud reeglite alusel PRIA ametnikud. Tingimuste rikkumise korral saab PRIA toetuse summa kalalaeva uuelt omanikult tagasi nõuda.
Taotluste esmane paremusjärjestus moodustatakse firmadest, kelle taotletud toetussummad on kõige madalamad. Käesolevaks aastaks on meetme tarvis raha 60 miljonit. Hetkel on taotlusi laevade sihtotstarbe muutmiseks esitatud ligi 70,5 miljoni krooni ulatuses. See tähendab, et kõik sihtotstarbe muutmiseks toetust palunud firmad raha ei saa.
Õigusaktide koostamine, mis eeldas kokkulepete saavutamist mitme kalureid esindava huvigrupi vahel, ei olnud lihtne. Raha on alati vähem kui soove ja tuleb teha valikuid. Laevade sihtotstarbe muutmise eelistamise vajalikkust näitab ka koolide huvi laevu omandada. Sealjuures tuleb silmas pidada, et kokkulepete saavutamine nõuab aega, mis on sageli kõige hinnalisem ressurss. Kaotatud aja hinnas veendusime suhkrutrahvi puhul, kus hilinenud otsus kahjustas kõigi heausksete osapoolte huve.
Seepärast ei ole ministril õigust riskida ühishuvidega ja oodata, kuni leitakse imerohi ebaaususe vastu. Seaduste ja määruste rikkumise tõkestamiseks ei ole paremaid võimalusi kui üheselt mõistetavate tingimuste ja nõuete kehtestamine ning rikkumiste korral sanktsioonide rakendamine. Oleme kalalaevade ülevõtjaid teavitanud nende kohustustest.
ELi õigusaktide tundmaõppimine on kalurite probleem. Paraku näeme õppepäevade, seminaride ja interneti külastajate ning teabematerjalide hankijate hulgas ainult aktiivsemaid põllumehi, kalureid ja külaliikumise juhte.
Aktiivsed ettevõtjad on mõistnud, et parim viis ühishuve kaitsta on valida kompetentsed inimesed esinduskogudesse. Põllumajandusministeeriumis on loodud põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogu, kalandusnõukogu ja riikliku arengukava kolmanda prioriteedi juhtkomisjon.
Kelle nõu peaks minister kuulama? Kas nende nõu, kes esindavad oma liikmeid avalikult, või nende oma, kes arvavad, et avalik sektor peab neile informatsiooni kandikul koju kätte tooma? Kui meedia läheb kaasa totalitaarse ühiskonna mõttemallidega, takistab ta kodanikuühiskonna tekkimist.
Autor: Ester Tuiksoo