Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Pärimisreeglid selgemad
Valitsus kiitis heaks uue pärimisseaduse eelnõu. Uue pärimisseaduse näol pole tegu õigusaktide formaalse harmoniseerimisega. Pärimisõigusel on meie arengut arvestades märksa kaalukam roll, kui arvatakse.
Kuna Eestis on praegu rohkem rahvuslikku rikkust kui eales varem, peavad inimesed rohkem mõtlema sellele, mis saab nende varast siis, kui neid enam pole.
Praegu läheb pärandvara pärijale üle juhul, kui pärija pärandi vastu võtab. Üldjuhul käib protsess järgmiselt. Üks pärija algatab notari juures pärimismenetluse; notar annab kõigile pärijaile pärandi vastuvõtmiseks või loobumiseks aega mõne kuu. Kui selle aja jooksul ülejäänud pärijad notarile avaldust ei kirjuta, kaotavad nad pärimisõiguse.
Ebaõiglaseks muudab asja see, et nad kaotavad selle õiguse isegi siis, kui nad ei teadnudki pärandaja surmast või vajadusest pärandi saamiseks notari juures avaldus kirjutada. Notar küll kontrollib andmeid rahvastikuregistrist, kuid selle põhjal pole alati võimalik kõiki pärijaid üles leida.
Uus seadus tõstab pärimissüsteemi pea pealt jalgadele: kui pärija ei esita kolme kuu jooksul notarile pärandist loobumise avaldust, loetakse, et ta on pärandi vastu võtnud (notari juurde minemata).
Pärijad saavad kogu pärandvara ühisteks omanikeks ning neil tuleb pärandvara koos ära jagada. Pärijad peavad asjad omavahel selgeks tegema enne, kui nad pärandatut müüma asuvad. Seega ei saaks petturist pärija, kes pärimismenetlust algatades kaaspärijad maha vaikib, paari kuu möödudes pärandvara omanikuks, vaid teised pärijad saavad oma osa kas või aastate pärast välja nõuda. Edaspidi tekib igal pärijal huvi teised pärijad üles otsida.
Päritakse mitte üksnes õigusi, vaid ka kohustusi ehk võlgu. Seda siiski teatud tingimustel. Kui inimene suudab tõestada, et ta ei saanud loobumistähtaja jooksul pärimisõigusest teada, võib ta ka hiljem võlgadega koormatud pärandvarast loobuda. Samuti saab pärija ka hiljem taotleda pärandvara vastuvõtmist inventuuriga, mis tähendab seda, et pärija vastutab sellisel juhul üksnes nende pärandvara kohustuste eest, mis pärandvara ei ületa.
Praegu pole tagatud pärandatud vara säilimine, kuni pärijad selle enda valdusesse võtavad. Seda on tingimata vaja, kui nt osa pärijaid on välismaal ega saa oma huvide eest seista või kui pärijaid pole veel üles leitud ja vara võidakse lihtsalt laiali tassida vms. Edaspidi nimetab kohus selleks puhuks pärandi hooldaja, kes peab tagama vara säilimise ja tegelema inimestega, kel on pärandvara suhtes nõudeid.
Eesti on väheseid riike maailmas, kus pärandimaksu pole. Ka uus eelnõu ei näe ette pärandimaksu kehtestamist.
Autor: Kaupo Paal