Tuhanded smokingid Ameerika lõunatipus

Peapõhjus, miks turistid mandri-Ameerika lõunapoolseimas linnas Punta Arenases peatuvad, ongi just pingviinid: selle T?iili linna lähedusse jääb kaks suurt Magalhaesi pingviinide kolooniat. Seno Otway koloonias on 4000 umbes poole meetri kõrgust pingviini. Linnud pesitsevad Otway fjordi äärsel tormisel rannikualal ja tulevad igal õhtul täpselt kella peale merest maismaale. Algul paistavad rohu seest üksikud must-valged pead, edasi liikudes kohtab õhtuselt merelt pesade poole tõttavaid linde loendamatul hulgal. Vahepeal võetakse aeg maha, nokitsetakse sulestiku kallal ja saputatakse tiibu. Tundub, et kojuminekuga pole kiiret.

Naljakalt taaruv kõnnak, kohmakad liigutused ja kummalised häälitsused teevad neist väga huvitavad jälgimisobjektid. Linnud on üsna julged ega lase end uudistavatest inimestest häirida. Nad on harjunud, et igal õhtul näidatakse neile sadu uusi nägusid

Rannikult edasi põhja poole liikudes avanevad tohutud Patagoonia avarused, mis hõlmavad suure osa Lõuna-Ameerika allosast. Enamasti on tegemist lageda tuulte tallermaaga, mida ka keset südasuve katab päikeses pruuniks kõrbenud rohi. Lagedatel väljadel puhuvad tugevad idatuuled, puud on enamasti ühes suunas kaardus. Enamik vihmapilvedest sajab tühjaks läänes asuvate Andide kohal, seega on rohumaad tihti kuivad ja taimevaesed. Sellele vaatamata on sinna rajatud suuri rant?osid estancia?id, kus tegeletakse peamiselt lambakasvatusega. Ühe lamba toitmiseks kulub küll tohutult maad, kuid seda on Patagoonias piiramatus koguses.

Lisaks kogub aasta-aastalt ühe hoogsamalt tuure turism. Kui kaarti vaadata, siis ei valitse kõikjal lõputud lagendikud ? põhjast lõunasse kulgevate Andide kauneimad tipud on sattunud kaunistama just Patagoonia lääneosa. Sealsed peamised vaatamisväärsused asuvad kõik üsna koos vähem kui tuhandekilomeetrisel alal. Sellegipoolest kulub nendega tutvumiseks nädalaid, sest bussiühendus on hõre ja kehvadel kruusateedel liikumine vaevaline.

Kui lõunast alustada, siis pingviinipealinnast Punta Arenasest viietunnise sõidu kaugusel kauni Viimase Lootuse fjordi kaldal asub mõnus väikelinn Puerto Natales. See on peamine pidepunkt mandri ühe kaunima rahvuspargi avastamisel. Torres del Paine on T?iili enimkülastatud rahvuspark. Rahvuspargi läänepoolsel küljel asuvad mäed on aastaringselt kaetud suurte liustikega. Suurel hulgal käiakse liustikuelamust saamas ka paarsada kilomeetrit eemal teisel pool piiri Argentiinas.

Nimelt jääb Torresest viis tundi põhja poole Argentiina väikelinn El Calafaté, mis viimastel aastatel on turismi toel jõudsalt kasvanud. Lago Argentino kaldal asuv linn elatub peamiselt turistidest, kes on tulnud imetlema linnast 80 km kaugusel asuvat Perito Moreno liustikku. Esmapilgul tundub kummaline, et suured rahvamassid lihtsalt ühte liustikku vaatamas käivad ? jääd on ju ennegi nähtud, mis seal siis ikka nii erilist on.

Perito Moreno populaarsus tuleneb mitmest asjaolust. Esiteks on tegemist ühe lihtsamini ligipääsetava liustikuga Andides ? bussid viivad peaaegu liustiku ?ukse ette?. Teiseks on Perito Moreno üks väheseid kasvavaid liustikke maailmas ? kliima soojenemise tõttu on enamik liustikke hakanud sulama. Sellest tuleneb ka kolmas asjaolu, mis muudab Perito Moreno kõikidest teistest liustikest atraktiivsemaks. Nimelt kasvab liustik iga aastaga ja katab lõpuks Argentino järve ühe kitsama koha kinni eraldades järve kaheks.

Järve väiksema poole veetase tõuseb tänu vihmadele ja liustike sulamisvetele, kuni lõpuks saavutab vesi kriitilise massi ja murrab liustikust läbi. Selline muljetavaldav vaatemäng leidis viimati aset 2004. aasta märtsis, järgmist korda tuleb oodata veel mitu head aastat. Aga ka muul ajal pakub Perito Moreno võimsaid vaatemänge.

Lago Argentinot ääristavad kõrged teravatipulised mäed, mis kauguses ühinevad Hielo Continentaliga ja muutuvad ühtlaselt valgeks lumevaibaks. Liustikule lähenedes püüavad juba kaugelt pilku rohekassinises vees ulpivad jäämäed, mille hulgas hakkab silma ka väga huvitava kujuga jäätükke. Alles siis, kui esimene jäämäe vaimustus on üle läinud, märkab silm taamal laiutavat suurt liustikukeelt. Kaugelt lihtsalt sinakasvalge seinana tunduv liustik muutub lähemale liikudes üha suuremaks ja võimsamaks.

Perito Moreno liustiku algust ei ole näha, sest kõrgete-kaugete mägede lumised tipud on pidevalt pilvedes. Liustikust kõigest mõnesaja meetri kaugusel asuvalt vaateplatvormilt avaneb pea kogu silmapiiri kattev vaade järves lõppevale liustikukeelele. Alles nii lähedalt saavad selgeks liustiku tohutud mõõtmed ? enam kui 60 meetri kõrguse ?hambulise? jääseina laius ulatub mitme kilomeetrini. Kuid teiste liustikega võrreldes on tegemist siiski kääbusega.

Suurus suuruseks, kuid Perito Moreno on üks vähestest liustikest, mida vaadates silm tõeliselt puhkab. Sellist sini-sinist jääd kohtab vaid Andides. Teravatipuline puhas jääsein toob palaval suvepäeval silme ette kujutluse hiigelsuurest jäätisest.

Peale silmailu pakub liustik midagi ka kõrvale. Iga natukese aja tagant murdub mõni jäätükk kõrvulukustava raginaga jääseinast lahti ja prantsatab suure sulpsatuse saatel vette tekitades kõrgeid laineid. Kui väiksemate jäätükkide kukkumine ei pane mõne aja möödudes enam pead pöörama, siis 60 meetri kõrguse mitmetonnise jäämäe lahtimurdumine otse sinu silmade all on tõeline audiovisuaalne elamus.

Autor: Meelis Luiks