Eesti Konverentsikeskus tahab sooritada läbilööki Ida-Euroopa turul

Konverentsikeskuse ambitsioonikale plaanidele andis tõuke USA turundusassotsiatsiooni EFFIE poolt saadud litsents korraldada 32 riigis turundustegude konverentse ja autasustamisõhtuid.

?Olime Eestis, Lätis ja Leedus tõestanud, et meil on tasemel turunduskonverentsid, mille raames toimub ka turundusteo galaõhtu. Ameeriklased tegid ainult galaõhtuid ? kogusid turundusteod kokku ja kuulutasid võitjad välja. Nende jaoks oli üllatav, et ürituse juurde saab ka konverentsi teha, kus räägitakse lähemalt turundusteo võitjate kogemusest. Aga suutsime neile selle mõtte maha müüa, et sama saaks ka Euroopa riikides korrata. Novembri alguses toimub esimene konverents Ukrainas ja tuleval aastal plaanime minna Horvaatia, T?ehhi ja

Ungari turule,? räägib Konverentsikeskuse juht Urmas Kõiv oma plaanidest.

Ambitsioonikas mõte minna oma toodetega Baltikumist kaugemale tekkis Kõivul sellest, et välisesinejad kiitsid konverentside taset nii esinejate kui ka korralduse osas. ?Mõtlesime, et kui meil on maailmatasemel konverentsid, siis miks mitte minna ka konkureerima maailmaturule. Muidugi on riskid suured, kuid ka tippsportlane riskib pidevalt vigastuste, külmetuste ja muude ootamatute olukordadega. Ometi ei loobu nad pärast mõnda tagasilööki maailma vägevatega rinda pistmast. Muidugi tuleb rahvusvahelisel areenil joosta kiiremini, omada paremaid treenereid ja kvaliteetset meeskonda. Hea on leida kohalikke nõuandjaid, sest igas riigis on säilinud teatud omapärad ja rahvaste kombeid võiks ette teada.?

Näiteks on Kõiv korraldajana kogenud, et lätlastel on kogu aeg kiire ? või püüavad nad jätta muljet, et neil on hästi palju teha. ?Nad jooksevad ettekannete ajal saalist välja telefoniga rääkima ja peavad mõne ettekande ajal kusagil ära käima. Seetõttu sobib lätlastele lühike poolepäevane formaat, mis võimaldab enne või pärast veel töölt läbi hüpata. Meil jääb selline sebimine ehk paari aasta taha. Praegu tullakse pigem konverentsile aega maha võtma ja töövälist õhkkonda nautima.?

Ka pole Lätis ja Leedus väljaspool suurlinnu kujunenud konverentsikultuuri, nagu Tartus või Pärnus. Konverentsid on koondunud Riia ja Vilniuse hotellidesse ja nad ei kujutagi ette, et võiksid kuhugi mujale linna konverentsile sõita.

?Leedus on konverents endiselt prestii?iüritus. Hästi oluline on tulla kohale soliidses ülikonnas või kostüümis. See on neile tähtis päev ja oluline sündmus, kus ennast näidata. Samas on leedukad emotsionaalsed ? nad küsivad palju ja sisukalt ning oskavad hästi inglise keelt. Lätlased küsivad isegi rohkem, kuid läbisegi läti-inglise-vene keeles ja kohati mitte eriti läbimõeldult. Eestlased küsivad omakorda väga vähe ? pigem kuulavad ja mõtlevad ja ehk hiljem omavahel arutavad. Esinejad, kes on enne tulekut teinud ettekande Leedus ja Lätis, hakkavad tavaliselt rääkima, et Eestis peaks varuma küsimusteks rohkem aega. Olen siis kihla vedanud, et küsimusi ei tule või heal juhul üks tuleb, ja mul on sageli õigus.?

Ukrainas esimese konverentsi tegemisel kardab Kõiv, et suures linnas on õigete inimeste tähelepanu võitmine üsna raske. Kiiev on suurlinn, kus on harjutud staaride esinemistega ja konverentsidel on tavaline, et mõni maailmas tuntud inimene seal ka üles astub.

?Eestis käib staare tunduvalt vähem ja eestlased neid ka eriti tea. Kui tõime paari aasta eest oma konverentsile esinema Manfred Kets de Vriesi, siis helistasin õhinal paarile juhile, et lõpuks ometi saime Eestisse sellise staari. Toru teises otsas küsiti aga kohmetunult, et kes see Vries üldse on? Eestis teatakse turunduses pigem kaubamärke ja vähem inimesi, kes nende taga on,? arvab Kõiv.

Esialgu minnakse ka Euroopat vallutama tagasihoidlikumate konverentsidega kui Eestis harjutud.

Siin osatakse oodata Konverentsikeskuselt lisaks ettekannetele ka head show?d ? ?infotainmenti?, nagu Kõiv ise seda nimetab ja mis on kombineeritud sõnadest ?info? ja ?entertainment.?

Samas kaasnevad sellega üsna suured kulud ja uuel turul ei või kunagi täpselt teada, kuidas sind vastu võetakse. Konverentsidega peab minema kindla peale välja, sest kui kord kliendi ootusi petad, siis on väga raske teda tagasi võita.

Ka korralduse plaanib Kõiv esialgu sisse osta ja ise jääda sisulise poole pealt eksperdiks. ?Meil on olemas valmis konverentsid, mida kohandame iga maa olustiku järgi veidi ümber, et leida igas riigis just endale sobiv ni??. Oma ni?i leidmist pean väga oluliseks, sest pole mõtet minna konkureerima samade toodetega, mida turg juba täis on. Ka Eestis oleme arenenud samal põhimõttel. Tihti on see toimunud analüüsi teel, et välja selgitada, millised valdkonnad on katmata ja tasuvad arendamist.?

Ka on väikesel firmal raske uues riigis endale lojaalset töötajat saada ja motiveerida. ?Kui avasime Lätis kontori, siis sealne juhataja elas paar kuud Eestis meie kollektiivi sisse. Eesmärk oli tekitada tal emotsionaalne side meiega. Kui ta oleks Riias alustanud, siis oleksin pidama tihti seal käima, temaga rääkima, et ta ei suhtuks meisse kui võõrastesse. Asjad hakkavad aga alles siis liikuma, kui oled saavutanud töötajaga emotsionaalne sideme,? usub Kõiv.