Ekspordi kindlustamine liigub erasektori kätte

Sel sügisel on tihti kõneaineks tulnud KredExi vähenev roll eraettevõtjate eksporditegevuse kindlustamisel. Nimelt on Euroopa Liidu liikmesriikides normiks, et kui turule sisenevad erakindlustajad, ei ole riigil vaja end enam koormata ekspordi riskide kindlustamisega turukõlbulikesse riikidesse. Pean seda ka igati loogiliseks.

Samas on inimlik peljata muutusi ning Eesti ettevõtjate seas võib 2006. a alguses kujunev situatsioon, mil KredEx suure tõenäosusega lõpetab ekspordi garanteerimise ELi ja OECD riikidesse, tekitada segadust ja pahameelt. Nii ettevõtjate kui ka KredExi jaoks toob see kaasa olulisi ümberkorraldusi. Näiteks veel mullu suundus enamik, üle 55% KredExi garanteeritud ekspordist just ELi riikidesse.

Tänavu teises kvartalis hoogustunud Eesti majanduskasv põhines enamalt jaolt ekspordimahtude suurenemisel. See tähendab, et järjest suuremal arvul ja mahus on selliseid Eesti ettevõtteid, kel on igapäevaselt vaja tegelda eksporttegevuse arendamisega ja sellega kaasas käiva vajadusega oma riske maandada. Üllatav on seejuures, et kuigi ettevõtete bilansilistest varadest moodustavad nõuded ca 40%, kindlustatakse neid haruharva. Eesti pole siin erand. Näiteks KredExi garanteeritud ekspordikäive 2004. aastal moodustas 648 miljonit krooni, mis on vaid 0,9% sama aja koguekspordist.

Eksportivad Eesti firmad, kel huvi end kindlustada maksejõuetuks muutuvate või lihtsalt petturlusega tegelevate klientide vastu, on senini siis turvatunde tagamiseks teinud garantiitehinguid riigiga. Ometi ei pruugi riik olla ainuvõimalik ega ka turvalisim partner. Hea näide süsteemi altvedamisest juhtus eelmisel aastal Lätis, kus riiklik ekspordi krediteerimise tegevus aasta teisel poolel külmutati, sest ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel sattusid ühele perioodile paar suurt garantii väljamaksmise nõuet, mis ammendasid riikliku eelarvelise süsteemi riskilimiidi ning likviidsuse.

Pea samasugune oli seis eelmisel sügisel ka Eestis, kui KredEx peatas uute garantiide väljastamise seoses seaduses sätestatud maksimaalse 300 miljoni krooni suuruse garantiilimiidi täitumisega.

Riiklikel ekspordiagentuuridel või vastavatel eraettevõtetel pole sellistel juhtudel ka midagi parata, sest riiklik eelarveline süsteem on jäigem. Oluline tegur, mis eristab erakindlustaja pakutavat teenust riiklikust, on limiitide puudumine.

Mõistagi jääb ettevõtjale alati võimalus leida endale krediidiriskide vastu kaitset kindlustusmaakleri abiga, sellist teenust pakuvad mitmed kohalikud kontorid. Kuid siin on oma kitsaskohad, millele pean oluliseks tähelepanu juhtida.

Üldjuhul pole maakler spetsialiseerunud krediidikindlustuse keerulisele valdkonnale. See tähendab, et maakler, vahendaja kindlustusfirma ja kliendi vahe, püüab ettevõtjale pakkuda parima hinnaga lahendust, mis alati ei pruugi tähendada parimat kvaliteeti. Seejuures ei vastuta maakler otseselt ka selle eest, kui kindlustaja peaks lepingust taganema ? leping sõlmitakse kindlustusfirma ja kliendi vahel.

Skandinaaviamaades nagu Soomeski on kasutusele võetud uus süsteem, nn kindlustustoote netohind, mis näitab selgelt ära, kui palju maksab kliendile maakleri kaasamine läbirääkimistele kindlustajatega.

Loomulikult ei kao ka riik krediidikindlustuse silmapiirilt. Esiteks piiratakse riigipoolset garanteerimisteenust üksnes Euroopa Liidu ja OECD liikmete osas. Teiseks jäävad ka siin kehtima teatud erandid väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele.

Autor: Frank Wille