10. november 2005 kell 22:00

Põllumehed ei saa pikalt piimatööstuste kulul elada

Eestis toodetakse aastas 600 000 tonni toorpiima, millest umbes 90% ostavad kohalikud piimatööstused ja 10% müüvad piimatootjad ehk põllumehed otse lõpptarbijale.

Mõni aasta tagasi vähenes toodetav kogus pidevalt, kuid viimasel paaril aastal on toimunud märgatav tõus. Lüpsilehmade arv on vähenenud, seetõttu on tõus tulnud valdavalt efektiivsusest.

Tööstuste areng aga on olnud vastupidine. Selle näiteks on tööstuste eelmise aasta majandustulemused ja teenitud kahjum suurusjärgus 100 miljonit krooni.

Tänane Eesti piima kokkuostuhind ulatub keskmiselt nelja kroonini kilogrammist. Selline hind kujunes 2003. aasta lõpus, kui piima kokkuostuhind kerkis mõne kuuga umbes 30% ja on jäänud sellele tasemele tänaseni. Tõusule aitas kaasa Euroopa Liiduga liitumise ootus ja sellest tulenev turu ning hinna muutus, mis tõi kaasa positiivseid muutusi sektoris. Praeguseks aga on olukord vastupidine ja piima kõrgele kokkuostuhinnale puudub turg.

Viimase kahe aasta turuolukorda analüüsides võib järeldada, et Eesti piimandussektori väärtusahel on tugevalt kreenis, kõik suuremad piimatööstused on kahjumis või töötavad nullkäigul, aga piimatootjad teenivad tulu.

Traditsiooniliste põllumeeste kõrvale pürgivad farmiomanikeks järjest rohkem finants- ja välisinvestorid, kes peavad farmidesse investeerimist isegi nii kasumlikuks, et peavad omandi nimel tõsiseid lahinguid. Piimatööstusi juhitakse ratsionaalse majandusliku loogika järgi.

Tänases majanduskasvu keskkonnas pole mõtet pikka aega pidevalt kahjumiga tegutseda, vaid investeeringud tuleb suunata mõnesse muusse valdkonda. Kodumaise piimatööstuse väljasuretamine oleks äärmiselt lühinägelik samm ka seetõttu, et piimatööstused annavad tööd ligikaudu 2000 inimesele.

Tööstuste olemasolu on tootja-tööstuse ahelas möödapääsmatu. Piimatootja lõpptoodang ehk toorpiim on lühikese realiseerimistähtajaga. Toorpiima pikemaajaline säilitamine ja ladustamine on võimalik vaid tööstuse abiga, valmistades toorpiima pulbriks, juustuks või võiks. Tootjate järeleandmatus ja eestlaslik jonn aga võib lõppeda sellega, et lähiaastatel hakatakse mingit osa Eesti piimast töötlema naaberriikides.

Mõne aasta möödudes on oht, et kodumaine piimatöötlemine hääbub täielikult, sest Eesti piimatoodangut saab naaberriikidesse müüa vaid lühiajaliselt. Kas meie tööstused suudavad oodata, et kodumaal toodetud piim tuleb kunagi tagasi? Vaevalt küll.

Välismaise kohaliku toodangu kasvades ja hinna langedes jäävad kaotajaks Eesti põllumehed. Võimalike eksporditurgude arvu kavandamisel aga jääb ühe käe sõrmedestki üle. Piimatooted on kiiresti riknev kaup, mille transpordikulud on kõrged, parimal juhul saab töötlemata piimatooteid turustada naaberriikidesse.

Piimatoodangu puhul ei saa tähelepanuta jätte ka rahvuslikke motiive. Näiteks Soome puhul on tunda, et kaupmehed, tootjad ja tööstused eelistavad kodumaist partnerit, isegi kui majanduslik pool seda ei toeta.

Eesti piimatööstused peavad samal ajal siinses kaubandusvõrgus konkureerima odava eksportkaubaga, mis sageli on valmistatud oluliselt odavamast toorainest ja suuremate mahtude tõttu ka madalamate tootmiskuludega. Suur on võimalus, et varsti joob oluline osa Eesti elanikest Leedu lehmade piima. Leedus on piima keskmised kokkuostuhinnad üle kolmandiku madalamad kui Eestis. Leedu piimatööstuste mahud ületavad Eesti tööstusi umbes 2,5 korda.

Nii ei sobi selles valdkonnas mõttekäik, et mõtleme lokaalselt ja tegutseme globaalselt, vaid vastupidi.

Peab arvestama ka ELi ühise põllumajanduspoliitika eesmärke: ühise põllumajanduspoliitika areng peab olema kaugemas tulevikus suunatud maailmaturul konkurentsivõimelisema ning otsetoetustest ja turukorraldusmeetmetest järjest vähem sõltuva põllumajandussektori väljaarendamisele.

Mõtlema paneb asjaolu, et praegu toodetakse Eestis piimatooteid umbes 50% rohkem, kui me ise tarbida suudame. Kuna piima hind lähiriikides on madalam, siis on ka piimatoodete import sealt arvestatav. Sellest tulenevalt ekspordime praegu Eestist toodetena välja umbes poole siin toodetud piimast.

Toorpiima kõrge hind siin ja piimatoodete madalad hinnad Euroopa turul hakkavad ekspordimahtusid piirama juba lähiajal.

Iga tööstusharu väärtusahelas peab siiski valitsema tasakaal, tööstused ei saa ilma tootjateta ja vastupidi. Usun, et nii tootjad, tööstused kui ka jaekaubandus mõistavad, et pikaajaline positiivne areng toimub ainult koostöös. Teiste kulul elamine ei ole jätkusuutlik.

Autor: Ülo Kivine

Hetkel kuum