Vaibapoe valge valitsejanna

Nüüd, kui unistus oli äkki teoks saanud, tuli silmitsi seista tegelikkusega ja tõepoolest hakata äri ajama.

Maamaja asemel äri Egiptuses. Valge naine Egiptuses poodi pidamas, kui hullumeelselt see mõte kõlab? Aga Age pole naine, kes oma tegemisi selle järgi seaks, mida ühiskond üldiselt normaalseks peab. Kuigi esimene plaan päranduse paigutamiseks oli eht-eestlaslik soov maakodu soetada. See mõte jäi aga teostamata, sest sobivat kohta polnudki nii kerge leida. Ja kui koht sobis, oli müüja sinna ehitanud hiigelsuure betoonist mitmekordse elamu. Age mõtles siis hoopis reisile minna. Enne aga ostis uue voodi, muusikakeskuse ja paarkümmend plaati-raamatut.

?Mina tahtsin minna Peruusse matkama, õde aga Egiptusesse turismireisile. Lõpuks ta rääkiski mu ära, et käime Egiptuses ära, küll sa siis jõuad veel Peruusse minna,? meenutab tollal transpordifirma tollilaos töötanud Age oma Põhja-Tallinna mugavas korteris mõnusalt diivanil lebaskledes ja kohvitassi pihkude vahel soojendades. Mõeldud-tehtud. Egiptuse turismikeskuses Sharm el Sheikhis õnnestus Agel aga esimesel päeval päikesepiste saada, nii möödus puhkus varikatuse all istudes ja kohalikega malet mängides. Õde muidugi päevitas end sellel ajal okolaadipruuniks.

?Inglise keelt ma eriti ei osanud. Egiptusest ei teadnud üldse midagi, ainult natuke ajaloost ja et seal on püramiidid. Nii loll olin, et ei teadnud isegi, et see on islamiriik,? naerab Age tagantjärele. ?Kõik kujutavad Egiptusega seoses ette kullatud kujusid ja niudevöödega lihaselisi mehi. Tegelikult on seal aga pisikesed mustad vastikud mehed, kes üritavad sulle kõike maha müüa. Esialgu ei tundu üldse tore koht.?

Sport aga ? malemäng, mäletate? ? teatavasti ei tunne keelebarjääre ja nii sai Age mõnede kohalikega päris hästi suheldud. Kõik nad olid mehed, kes ümberkaudsetes poodides midagi turistidele müüsid. ?Istusin seal ja vaatasin, et kui nemad nii hästi hakkama saavad, miks mina ei peaks saama.?

Puhkus sai küll läbi ja Age sõitis Eestisse tagasi, kuid mõte jäi idanema.

?Mul vedas kohutavalt!? Seda rõhutab Age korduvalt. Esimene õnn oli see, et malemänguseltskonnas oli kaks kristlasest venda. Age tunnetas moslemiriigis kohe, kuidas ühtne usuruum võib inimesi lähendada. ?Tundsin ennast nendega nagu kodus.?

See oli üks põhjusi, miks Age otsustas tagasi minna. 13aastane tütar jäi Eestisse kooli, viiene poiss tuli hoidjaga kaasa. ?Alguses oli plaan, et ma lihtsalt mõneks ajaks lähen ja vaatan ringi, ega ma päris täpselt ei teadnud, mida seal tegema hakata,? räägib Age pea ees tundmatusse vette hüppamisest. Üks mõte oli tal algusest peale ? rentida pood. Aga milline pood, kuidas seda teha ja mis hinnaga, nendest asjadest polnud tal esialgu õrna aimugi.

?Ma ei ole äriinimene. Ettevõtluskogemus mul peaaegu puudus,? selgitab Age.

Turism on Egiptuses oluline ettevõtlusala ja turistid toovad niivõrd palju sisse, et hästi toimivat poodi ei taha keegi käest anda. Kaks kuud käis Age mööda kauplusi, otsis, milline võiks meeldida ja proovis rendile saada. Poed kuulusid aga enamasti hotellidele, kes olid nõus rendilepinguid tegema ainult kohalikega ? valgel naisel, kes araabia keelt ei räägi, on selle kadalipu läbimine praktiliselt võimatu.

Siin tulid taas kasuks puhkusereisil sõlmitud tutvused. Üks kristlastest vendadest, Hanna, nõustus hakkama Age äripartneriks ja tema eest asjad korda ajama. Ja lõpuks leidsid nad ka poe, mis tundus see õige ? vaibakauplus Sharm el Sheiki äärelinnas, Radisson SASi hotellis. Eelmiselt rentnikult ostsid Age ja Hanna rendilepingu 170 000 krooniga ja said selle eest õiguse pidada 30 ruutmeetri suurust poekest. Lisaks villastele käsitöövaipadele kaupleb pood ka laudlinade, galabia?de ja käekottidega. 31. augustiks 2004 olid paberid korras ja Age ametlik poepidaja.

Ah, sina oled ju naine. ?Jube närvis olin ikka algul,? tunnistab Age. ?Esimesed päevad veetsin ainult poes.? Suuremaks asjaajajaks jäi siiski Hanna. Olemata ei jäänud ka konfliktid ? vahel lõi araabia mehel välja suhtumine ?ah, mis sina, sina oled ju naine?.

?Üldiselt ma ei tunne end seal alaväärsena. Vastupidi ? naine on midagi nii hinnalist ja õrna, et teda ei tohi millegagi koormata. Seda enam häiris, kui mõnel üksikul korral minu arvamust otsuste tegemisel lihtsalt ei küsitud. Aga ma tõstsin häält ka, kui vaja, ja need probleemid said kiiresti ületatud,? räägib Age.

Nüüd Age enam iga päev kohal ei käigi, pole mõtet. Pealegi asub tema üürikorter kesklinnas, mitukümmend kilomeetrit poest eemal. Ja autot ta juhtida ei oska. Küüniline küll, aga pärast plahvatusi läheb poel eriti hästi ? turistid ei tihka enam kesklinna opingukeskusesse minna ja püsivad rohkem hotellis, ka ostud tehakse enamasti seal.

Raha toob pood sisse piisavalt, et mõnusalt ära elada, nii on Age hakanud mõtlema ka teiste võimalike projektide peale. Kui aga poe pidamise juures on raske vaid õige pinna leidmine ja lepingu kättesaamine, siis teiste ettevõtlusaladega tuleb juba mängu igapäevane raamatupidamine ja bürokraatia.

?Poega on lihtne ? rendi sees on juba ka kõik riigi- ja kommunaalmaksud. Ehk maksame rendi, töötajatele palga ja ülejäänu jagame lihtsalt omavahel ära,? kihistab Age. Nii palju vaibakauplemisega aga ei teeni, et suuremaid investeeringuid vajavate projektide jaoks sissemaksu kokku hoida.

?Pakuti näiteks 42 kohaga villat Kairos, et hakata seal hotelli pidama ja turistidele ekskursioone korraldama. Või siis terviseklubi. Aga mul lihtsalt pole seda raha. Ning pangalaenude intressid algavad Egiptuses 16 protsendist,? kahetseb naine.

?Aga samas ? poiss peaks järgmisel sügisel kooli minema ja Egiptuses ma teda küll kooli ei pane. Küllap tulen mõneks ajaks Eestisse, ega pood seni kuhugi ei kao, las teenib raha.?

Headus peaks olema nagu lumepall, mis veereb. Et kui oled piisavalt hea, siis peegeldub see energia tagasi kõigilt inimestelt, kellega suhtled, kellega kohtud. Ja võimendub. Peaks, aga vist ei ole.

Täiesti mõttetu on mingisuguseid oma tundepilte üles kirjutada. Keegi teine on seda juba teinud ja märgatavalt tabavamate sõnadega. Võib-olla ei ole seda ümmargust helesinist kella kuuest hommikupäikest küll kirjeldanud keegi muu kui ulmekirjanik, kuid temagi on seda teinud pilti paremini edasi andvalt, kui mina seda suudaksin. Seista hommikul rõdul, näpus elu esimene fotoaparaat, ja tajuda, kui võimatu on seda isegi sellise moodsa pildimasinaga jäädvustada. Jumalale tänu nende inimeste eest, kes maalida oskavad. Ja kelle piltides ei puudu see sügavus, mille tema ise oma loomingusse peitnud on.

Kui sul oleks võim ühel päeval teha ükskõik mida, siis mida sa teeksid?

Ehk alustuseks püüaksin teha nii, et see päev minu jaoks kunagi ei lõppeks. Kuid kui see päev ei kuuluks ainult mulle ja puudutaks kõiki maailma elusid? Kui see päev ei kestaks igaviku mitte ainult minu, vaid ka kõikide teiste olendite jaoks? Kas ma suudaksin nautida igavikus küllusesarvest pudenevaid lelusid, kui mõni ääretult tüütu rakk mu ajus püüaks mulle meenutada, et kusagil keegi kannatab ja ainult ootab selle päeva möödumist? Ega vist suudaks. Ja helesinine päike paisub ning hakkab kolekõrvetava tulikollase hiiglase mõõtmeid võtma.

?Enamik valgeid naisi läheb Egiptusesse ja armub paugust ära,? räägib Age. ?Kohalikud on muidugi varmad seda ära kasutama. On täiesti tavaline, et keskealine proua annab poisile 30 000 eurot ja ütleb, et osta mulle siin pood või kinnisvara. Nad ei kontrolli isegi isikuandmeid! Muidugi jäävad kõigest ilma.?

Ühe näitena räägib Age loo kohalikust poisist, kes väitis Itaaliast pärit tüdrukule, et tal on vähk ja jutustas oma unistusest aidata riigist välja Euroopasse kaks venda ja ning alustada äri teise kahe venna jaoks. Armunud tüdruk organiseeriski kahe mehe emigreerumise pluss andis poisile 10 000 eurot. Selle rahaga pani poiss püsti ekskursiooniäri ning on praegu väga lugupeetud tegelane.

Rendileping, mille Age kaupluse endiselt pidajalt ostis, oli araabiakeelne. Et olla kindel, millele ta alla kirjutab, tellis Age õigusbüroost tõlke inglise keelde.

?Kui see leping siis kolme päeva pärast Kairost saabus ? jurist tellis selle sealt ? ei saanud ma ühestki sõnast aru. Arvasin, et asi on minu viletsas inglise keeles,? meenutab Age naerust puksudes. Age pöördus ühe Egiptuses elava briti poole, kes polnud naeru tõttu võimeline ligi pool tundi ühtegi sõna suust välja saama.

?Kõigepealt oli Hanna nimest saanud laama, samuti kohustati teda olema teatavat sorti kartulitoit. Vahepeal ei saanud ka inglane sisust aru, sest kuigi kõik sõnad olid nagu päris, ei andnud nad kokku mingit tähendust. Aga lõpp oli igatahes, et ma võin selles poes kõike kontrollida, kuid olen kohustatud kord kuus kõikidele vaipadele pissima,? jutustab Age. ?Selle juristiga ma pärast enam ei suhelnud. Nüüd ta töötab ühe saksa maakleri jaoks ja teeb kinnisvaralepinguid.? Age leidis uue juristi ja sai oma rendilepingu. Jäi veel viimane samm ? kas usaldada oma äripartnerit lõpuni või mitte? Vahepeal oli hetk, kus Age oli oma osa rahast ära maksnud, kuid kõik paberid olid Hanna nimel.

?Loomulikult ma kartsin, ma ei soovita seda mitte kellelegi, ärge seda kodus proovige! Kuid mul tõesti vedas, leidsin inimese, keda võin usaldada, äripartneri,? räägib Age.