Vastutust enda enesetunde eest ei saa töökaaslastele lükata

Töökonfliktid võivad saada alguse vaid ühe poole ettekujutusest, mitte tegelikust olukorrast ja seda saab lahendada avameelselt suheldes ja probleemist rääkides.

Sageli leiavad inimesed ennast olukorrast, kus töökaaslane on solvunud nende peale ja samas nad ei ole kavatsenud kedagi solvata. Oletame, et Eve saadab oma sõbrannale Katile, keda ta ei ole kaua näinud ja kes elab teises linnas, kirja. Kiri läheb tee peal kaduma ja Katini see ei jõua. Eve ootab algul elevusega vastust, mõtleb sellele, kuidas Kati oli rõõmsalt üllatunud ja asus vastust kirjutama. Kui möödub nädal, siis arvab Eve, et Katil oli kiire ja küll ta varsti kirjutab. Kui möödub teine nädal, siis arvab Eve, et Katile ei olnudki selle kirja saamine eriline rõõmusõnum ja ta on pettunud.

Me ei anna teistele teada, mida me tunneme ja millist käitumist me neilt ootame. Kui Eve oleks Katile helistanud või uuesti kirjutanud, oleks olukord lahenenud. Selle asemel käivitusid negatiivsed mõtted: ma ei ole talle oluline, ta teeb seda nimelt, et mind haavata. Need mõtted tekitavad negatiivseid emotsioone ? solvumine, pettumine, ärritus, viha, kurbus. Nende emotsioonide ajel teeme oma järgmised sammud käitumises: ei helista ? igaks juhuks!, kui kohtume selle inimesega oleme pahased jne, sest mõtleme, et ?miks ma peaksin seda tegema?, ?mina pingutan, aga tema ei tee midagi?.

Seda võib nimetada manipuleerimiseks, kui me otsustame mõelda kellestki halba ja me ei anna talle sellest teada. Seega me ei anna talle võimalust midagi muuta. Üldine põhimõte, millest suhtlemises peaks lähtuma, on selline: tee ise esimene samm.

Nii lähisuhetes kui ka tööalastes suhetes on oluline vastutuse küsimus. Kes vastutab hea läbisaamise eest? Kas see, kes käitus n-ö ?halvasti?? Kes peab tegema esimese sammu? Kui meie tunneme ennast halvasti, siis on meil kohustus teha midagi olukorra muutmiseks, sest vastutust enda enesetunde eest ei saa me teistele lükata.

Kirjeldatud olukordades on võimalik mõelda kahel erineval viisil. Esimene: ma ei saa mõjutada olukordi, valida enda enesetunnet, see oleneb välistest teguritest. Teine: mina vastutan enda enesetunde eest, mul on võimalused selle mõjutamiseks, on võimalik omada väga häid suhteid teiste inimestega.

Seda mustrit kohtame sageli meeskonna omavahelises koostöös.

Tihti on nii, et solvuja meelest vastutab situatsiooni eest teine pool ja ta ootab vaikides ja kannatades, et teine midagi olukorra heastamiseks ette võtab. Teine aga ei pruugi teadagi, et ta kellelegi meelehärmi on valmistanud. Ja solvuja võtab ka endale õiguse vastata samaga.

Autor: Airi Kivi