Volikogud tahavad prügivedajatele ära panna

Jäätmeseadus sätestab kohaliku omavalitsuse kohustuse korraldada oma haldusterritooriumil olmejäätmete vedu. See tähendab, et omavalitsus kuulutab välja konkursi ja selle tulemusena valitakse välja üks ettevõte, mis saab teatud ajaks ainuõiguse omavalitsuse territooriumil olmejäätmete vedamiseks.

Kõik tundub justkui ilus ja loogiline. Kuid on üks ?aga?. Nimelt on seadusandja näinud ette, et enne konkurssi peab kohalik volikogu kinnitama jäätmeveo piirhinna, millest kõrgemat hinda ei tohi ükski pakkuja küsida. Seadus sätestab küll selgesõnaliselt, et ?teenustasu peab olema piisav, et katta jäätmekäitluskoha rajamise, kasutamise, sulgemise ja järelhoolduse kulud ning jäätmete veokulud?, kuid see, kuidas neid kulusid arvutada, on jäetud omavalitsuste otsustada.

Esiteks on arusaamatu, miks on üldse tarvis piirhindasid kehtestada. Konkurss on ju avalik, jäätmevedajaid on Eestis kümneid, samuti veel hulk ettevõtjaid, kes lisaks olemasolevatele võiksid jäätmeid vedada. Hind kujuneb pakkumise käigus, kus võitjaks osutub parima hinnapakkumise teinud ettevõte. Kui võitnud ettevõtte hind kujuneb liiga kõrgeks, on omavalitsusel alati võimalus konkurss nurjunuks kuulutada, tingimusi muuta ja uus konkurss läbi viia.

Teiseks on piirhinna arvutamise loogika erinevates omavalitsustes väga erinev. Kuna piirhind tuleb kinnitada volikogus, siis on olnud näiteid, kus volikogu on lihtsalt mitte millelegi tuginedes spetsialistide poolt kalkuleeritud hinda veelgi vähendanud. Nii ongi tekkinud olukord, kus mõni piirhind ei kata ära isegi jäätmete ladestuskulusid, rääkimata veokuludest. Arvestades veel seda, et piirhinna kehtestamise ja konkursi tulemuste selgumiseni jääb päris pikk ajavahemik (tihti üle kuue kuu), siis jõuavad vahepeal kasvada kütusehinnad, saastetasu määrad ja muud kulud ning võib juhtuda, et kinnitatud piirhindadega pole üldse enam võimalik jäätmeid vedada.

Tõenäoliselt on volikogude otsuseid mõjutanud müüt, et jäätmekäitlus on ülimalt kasumlik äri ja nüüd nähakse võimalust n-ö administratiivsete meetoditega ?prügivedajatele ära panna?.

Tegelikkus on olnud aga suisa vastupidine ? jäätmevedajate omavahelise tugeva konkurentsi tõttu on jäätmekäitluse hinnad olnud väga madalad, mis on omakorda toonud kaasa pikaajalise alafinantseerituse kogu sektoris.

Enamik Eesti jäätmeveokitest on vanemad kui kümme aastat, jäätmete sorteerimine ja taaskasutamine on arenenud aeglaselt, konteinerpark on vana ja amortiseerunud. Kui piirhindade tulemusena puudub ettevõtetel võimalus küsida teenuse eest tasu, mis katab jäätmete käitlemise kulud ? rääkimata sellest, et ettevõtetel oleks võimalus investeerida tehnikasse ? siis võib tekkida olukord, kus väljakuulutatud konkursil osalemisest polegi ükski ettevõte huvitatud.

On ilmne, et administratiivsete võtetega ei ole võimalik turureegleid eirata. Kui päts leiba maksab 10 krooni, siis pole tõenäoliselt võimalik volikogu otsuse alusel seda saada järgmised kolm aastat 5 krooniga, arvestusega, et kulud tuleb kanda ainult leivategijal.

Teeksin siinkohal omalt poolt seadusandjale ettepaneku vaadata üle piirhindade vajalikkus antud konkurssidel ning omavalitsustel soovitaksin piirhindade kalkuleerimisel teha rohkem koostööd jäätmevedajatega, et mõista ja arvestada tegureid, mis jäätmeveo hinda mõjutavad.

Autor: Argo Luude