Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eestis saavad ainult rikkad olla väikeomanikud
Liviko aktsiad tugevama õigusega väikeaktsionäridelt ära võtnud suuromanik NG Investeeringud jäi riigikohtus alla ettevõtte endisele väikeomanikule Heldur Meeritsale. Meerits ei olnud nõus Liviko suuromaniku poolt väikeinvestoritele pakutud aktsia hinnaga ja läks kohtusse.
Äripäeva hinnangul peegeldab riigikohtu otsus Eesti ärikeskkonna kurbloolisust ja viitab ühele olulisele kitsaskohale. Eesti seadusandlus soosib liialt suuromanikku. Selleks, et väikeaktsionär suudaks Eestis oma õigusi kaitsta, peab ta olema väga rikas inimene, võib Meeritsa näitel irooniliselt väita.
Esimeses järjekorras tuleb kaotada reegel, mille kohaselt saavad 90 protsendi suuruse osaluse omanikud õiguse teha ülejäänud osanikele õiglase hinnaga ülevõtmispakkumine ja väikeomanikud peavad seda aktsepteerima. See säte on tekitanud Eestis mitu konflikti suur- ja väikeomanike vahel.
Liviko juhtum näitab, et Eestis on suuromanikul võimalik väikeomanikelt aktsiad võtta ära ka siis, kui viimased ei soovi aktsiatest loobuda. Kusjuures suuraktsionär määrab ka hinna. Meeritsa kohtuvaidlus Jüri Käo juhitud NG Investeeringutega tõestas, et hinda saab arvutada erineval moel. Liviko puhul hindas suuromanik Liviko väärtust pea kaks korda madalamaks kui Meerits. Hinnaga mittenõustumise korral ei ole aga väikeinvestoril muud võimalust kui pöörduda kohtusse.
Meeritsal kulus kohtuvaidlusele kolm aastat. Lisaks peab väikeomanik arvestama riskiga, et ta võib kohtus kaotajaks jääda ja õigusabile kulutatavad summad lähevad korstnasse. Ta peab tegema veel kulutusi audiitorile või teistele spetsialistidele, et suuromaniku pakutud aktsia hind vaidlustada.
Huvitav on Liviko omanike kohtuvaidluse põhjustanud seadusesätte valmimise lugu. See viitab, et seadusemuudatus tehti paari mõjuka huvigrupi huvides.
Esialgu taolist muudatust ei kavandatud. Siis aga, umbes neli aastat tagasi, sekkus seadusloomesse advokaadibüroo Raidla ja Partnerid, kelle ettepanekul muutus ülevõtmispakkumiste tegemine suuromanikele soodsamaks. Justiitsministeeriumi ametnik Martin Käerdi on Äripäevale öelnud, et ülevõtmispakkumiste täpsustamiseks avaldasid survet mitmed majandusringkonnad, kes soovisid saavutada firmades 100protsendilist osalust, kuid kelle ambitsioone takistasid väikeinvestorid. 30. mai 2002. aasta Äripäeva uudisloost selgub, et suuromanikku soosiva seadusmuudatuse surus Riigikogus läbi Reformierakond praeguse Eesti Panga presidendi Andres Lipstoki juhtimisel.
Pärast Liviko juhtumit on aga Riigikogul ja justiitsministeeriumil paras aeg tunnistada, et nad on suuromanike kaitsmisega liiale läinud. Kui ühele omanikule kuulub firmast niigi 90%, siis ei ole õige anda talle teistest aktsionäridest teerullina ülesõitmise võimalust. Liviko näitas, et seadusesse kirjutatud õiglase hinna mõiste on samuti mitmeti tõlgendav.
Suuromanikku soosivat sätet on põhjendatud väitega, et muidu ei pruugigi tuumikomanikul õnnestuda saada täit kontrolli firma üle. Võib olla selliseid väikeomanikke, kes ei ole nõus mitte mingi hinna eest oma aktsiatest loobuma. Aga see on nende õigus ja sellega tuleb suuromanikel leppida.
Autor: ÄP